Mis hirmud teil seoses siirdamisega olid?
Ausalt öeldes olin elamisega nii hõivatud, et polnud aega hirmu tunda. Pidin siirdamiseks valmis olema. Kui läheb halvasti, siis on „probleem“ teistel, kui hästi, siis ongi kõigil hästi.
Kuidas Te end tundsite, kui saite teada, et teile on leitud kopsud?
Telefonikõne saamise hetkest on kolm tundi aega, et haiglasse jõuda. Mõtlesin, kellele teatada — lähedased, tööandja, parimad sõbrad ja mida oli vaja kaasa võtta. Hädasti oleks soovinud paari lisapäeva.
Kuidas toibusite operatsioonist?
Kaks päeva peale operatsiooni sain ära juhitavalt hingamiselt. Kuue päevaga jõudsin intensiivist tavalisse osakonda. Nägin vaeva, sest olin otsustanud, et saan sügisel kopsud ja jõuluks olen täiesti tavaline inimene. Haiglast sain välja vähem kui kuu ajaga. Viiruste perioodil loobusin kinos, poes ja teistest rahvarohketes kohtades käimisest, et mitte nakatuda. Aasta lõpuks suutsin juba kõiki tavalisi asju teha ning veebruarist sain tööle naasta. Esialgu küll kodukontoris tegutsedes. Praeguseks töötan neli päeva nädalas.
Mida teile uued kopsud andnud on?
Elu, mida mul muidu ilmselt enam poleks. Võimalusi jätkuvalt kasutada antud elu, et muuta Eesti tervishoiusüsteemi inimkesksemaks ning pakkuda tuge sarnastele patsientidele.
Kas suhtute oma tervisesse peale siirdamist teisiti?
Suhtumine pigem ei muutunud, sest olin juba pikalt valmistunud ning oma elus ja harjumustes korrektiive teinud. Kui sa oled aastaid haige ning olukord läheb järjest kehvemaks, siis on vaja mõelda oma tervisele ja piirangutele. Olen kogu aeg olnud võimalikult aktiivne nii enne kui pärast. Teatud piirangute ja/või ravimite kõrvaltoimete tõttu muutsin oma igapäevategevusi regulaarsemaks. Nüüd on kellaaegadel mu elus veel olulisem roll.