Sooline võrdõiguslikkus — mis see on?
Meeste ja naiste vahelised erinevused on nii bioloogilist kui ka sotsiaalset laadi. Bioloogiline sugu (ingl sex) tähendab ainult bioloogilisi erinevusi meeste ja naiste vahel.
Sotsiaalne sugu (ingl gender) tähendab sotsiaalseid erinevusi meeste ja naiste vahel; need on õpitud, muutuvad aja jooksul ja erinevad suuresti ühiskondade ja kultuuride lõikes. Näiteks saavad ainult naised lapsi sünnitada, sest see on bioloogiliselt ära määratud. Bioloogia aga ei otsusta, kes last kasvatada võib — see tuleneb õpitud sotsiaalsest käitumisest.
Soorollid on teatud sotsiaalses grupis õpitud käitumisviisid. Nad määravad ära, missuguseid tegevusi, töid ja kohustusi tajutakse meestele ja naistele omastena. Soorolle mõjutavad nii vanus, klassikuuluvus ja rahvus kui ka geograafiline ja majanduslik keskkond ja need ei pruugi alati tegelikkust peegeldada. Eestis on näiteks kinnistunud arusaam rollijaotusest perekonnas, mille kohaselt mehed on leivateenijad ja naised vastutavad laste kasvatamise ja koduste toimetuste eest. Tegelikkuses on pilt sageli hoopis teistsugune; naised töötavad täiskohaga väljaspool kodu samamoodi kui mehed ja panustavad pere-eelarvesse märkimisväärse osa.
Sooline ebavõrdsus kujutab endast naiste ja meeste erinevat seisundit mistahes valdkonnas seoses nende osalemise määra, ressurssidele ligipääsu, õiguste, võimu ja mõjujõu, palga ning hüvitistega. Näiteks on sooliselt ebavõrdne, et Riigikogus on ainult 19% naisi või et algklasside õpetajate hulgast on raske mehi leida.
Sooline võrdõiguslikkus on olukord, kus õigused, kohustused, võimalused ja vastutus kõigis eluvaldkondades on võrdväärselt kättesaadavad igale inimesele, ning sisaldab endas arusaama, et nii mehed kui naised on vabad arendama oma võimeid ning tegema valikuid stereotüüpsetest soorollidest seatud piiranguteta. See tähendab, et naine võib riigipeaks saada mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas, ja mees ei kohta halvustavat suhtumist, kui ta tahab töötada sekretärina.
Sooline võrdõiguslikkus tähendab ka seda, et meeste ja naiste erinevaid tegevusi ja vajadusi arvestatakse, väärtustatakse ning koheldakse võrdselt. Haigete ja vanurite hooldamine ja tuletõrjujaamet on mõlemad ühiskonnale olulised ja sellega tuleks arvestada. Keegi peab ära tegema “nähtamatud” kodutööd nagu koristamise, söögitegemise, laste eest hoolitsemise ja poes käimise, et ühiskond normaalselt toimiks. Tavaliselt on nende tööde tegijaks naised, kes ei saa mingisugust tasu ega sageli isegi tunnustust oma panuse eest.
Sooline võrdõiguslikkus ei tähenda seda, et mehed ja naised peaksid muutuma ühesuguseks, vaid seda, et nende õigused, kohustused ning võimalused ei sõltu sellest, kas nad sünnivad nais- või meessoost olenditena. Niisiis ei pea kõikidest naistest saama kraanajuhid ja meestest ämmaemandad, aga naised, kes soovivad kraanat juhtida, ja mehed, kes soovivad lapsi ilmale aidata, ei tohiks oma erialavalikul nähtavaid või nähtamatuid takistusi kohata.
Diskrimineerimine võib olla otsene või kaudne. Otsene diskrimineerimine tähendab seda, et naisi ja mehi koheldakse ebavõrdselt tulenevalt seadustest või tavapraktikast, mis tõmbavad selge piirjoone naiste ja meeste vahele. Madalama palga maksmine naistele, kes teevad meestega võrdväärset tööd, on otsene diskrimineerimine. Otsene diskrimineerimine on ka töökuulutus, kus otsitakse naissoost müüjat põhjendusega, et meesklientidele ei meeldi meessoost teenindaja.
Kaudse diskrimineerimisega on tegemist siis, kui normid ning käitumistavad, mis on näiliselt sooliselt neutraalsed, avaldavad tegelikkuses kahjustavat mõju eelkõige ühele sugupoolele. Juhul, kui osalise tööajaga töötajatele ei laiene mingid õigused (karjääritegemise võimalus, lisatasud vms) ja osalise tööajaga töötajate hulgas on enamik naised, on tegemist kaudse soolise diskrimineerimisega. Siinjuures pole oluline, kas diskrimineeritakse kavatsuslikult või mitte.
Diskrimineerimine võib toimuda de jure, mis tähendab diskrimineerimise olemasolu seadustes, või de facto, mis tähendab diskrimineerimise asetleidmist tegelikkuses.
Tööandja käitumist ei peeta diskrimineerivaks, kui sooga seotud omadus on määravaks kutsenõudeks — näiteks on teatrisse vaja meesbaleriini. Diskrimineerivaks ei peeta ka seda, kui positiivsete meetmete kaudu edendatakse soolist võrdõiguslikkust või kaitstakse naisi näiteks emaduse tõttu.
Võrdne kohtlemine tähendab otsese ja kaudse diskrimineerimise puudumist. Võrdse kohtlemise põhimõte lubab ebavõrdseid kohelda ebavõrdselt. Näiteks lubatakse töökuulutuses rõhutada, et konkursile oodatakse osalema eriti meessoost kandidaate, sest praegu moodustavad töökollektiivi enamuse naised.
Ebavõrdne kohtlemine võib olla põhjendatud siis, kui tahetakse kompenseerida olemasolevat või minevikus toimunud diskrimineerimist.
