Sooline võrdsus meediapildis ehk mees kui kange tegija ja naine kui üleseksualiseeritud ohver

Tundkem rõõmu, kaasmaalased! Lõpuks ometi saab Jaanika Sillamaa täita tõelise naise rolli ehk kodus mähkmeid ritta seada ja süüa teha ning Aivar Riisalu oma kirevast elust monotükki kirjutada. Õige naine ja tubli mees!

Naisest on saanud ohver, mees aga teeb ürgmehelikke ja tublisid tegusid

Võtkem näiteks tänane Eesti Päevaleht. Esikaant kaunistavad kaks kanget härrat Vare ja Ansip, üks karastusjooki kaaniv laps, sõjatehnika ja suur saun. Esimese fotokokkupuute naisega leiab kolmandalt leheküljelt — saame tutvuda Ohepalu külast pärit perenaise Eeviga, kes oma NATO hävitajatest häiritud koera Roltsi ikka aeg-ajalt rahustamas käib. Laseks ehk koera teinekord hoovist väljagi, aga ei saa, teine jookseb suurtele sõjaautodele ette ja leiab niiviisi oma lõpu. Süda ei luba. Kõrval aga näeme suurt pilti sellest, kuidas tublid sõduripoisid pommivarjendis õiget meheasja ajavad.

Ma ei ole paadunud feminist ega arva, et paljud meie feminismiedendajad üldse mingit õiget asja taga ajavad. Mulle tundub see paljuski vingumisena lihtsalt seetõttu, et saaks põhimõtte pärast karjuda ja häält teha. Minu jaoks on tõesti mõttetu arutleda teemal, kas spordiriiete reklaamis poseerinud kena figuuri ja näoga tütarlaps kurvikaid naisi tegelikult trennist üldse minema ajab. Andke andeks, aga see on absurd. Ja nagu ma olen aru saanud, siis minu töökoht on suuremale osale Facebooki entusiastfeministidele nagunii pinnuks silmas. Siiski on üks asi, millega ma nõustun — naistest on meedia silmis kujundatud üleseksualiseeritud ohvrid, kelle elu suurimaks saavutuseks on rasedusega kaasnev sära ja kes kodus salaja roosilõhnalist puuksu lasevad. Sest hoidku jumal selle eest, et neil üle huulte mõni ropp sõna tuleks või nad ise oma pere toidetud saaks. Ja kui naistest rääkida, siis ikka neist, kes 30 kilo kaotavad või kelle mees neid pettis.

Meie meediapilt on millegipärast ikka veel mingites iganenud ja kõverates stampides kinni. Ma ei saa aru, kust see probleem pärineb? Miks peab naispoliitikult esimese asjana pärima, et kus on ta lapsed või palju tema kostüüm maksis? Või kas ehk on viga hoopis lugejas, kes vägivalla ohvriks langenud ja sellest avalikult rääkiva mehe kohe memmekaks tembeldab ning tippfirmas tegevjuhina töötava naise edulugu kohe imetud meetritega seostab?

Tulge julgemalt välja, naised. Rääkige oma lugu. Näidakem, et ka meis on jõudu vingeid asju teha. Siis ehk saab ka suurem pilt muudetud. Samuti kutsun üles arvamust avaldama, olgu meediumiks siis kommentaarium või [e-mail].