Talihari tõstis Linnutee taevas püsti

Kuigi mõned peavad talve selgroo murdumise ajaks hoopis mõne päeva pärast (17. jaanuaril) kätte jõudvat tõnisepäeva või veel hilisemat küünlapäeva, oli taliharjapäev aeg, kui talv saavutas oma lae ja Linnutee jõudis suurimale kõrgusele, kus ta omamoodi ilmapuuna meie kohal seisis — ammustel aegadel üsnagi püstisena, nüüd juba kaldus ja “raiutuna”. Omal ajal olevat Linnutee kõrgeim asend langenud talvisele pööripäevale.

Tänapäeval aga saavutab Linnutee oma kõrgeima positsiooni jaanuari lõpuks või veebruari alguseks — sellest tõenäoliselt ka segadus erinevate taliharjapäevadega.

Vanasti oli taliharjapäev väga tähtis aeg, mis aitas ühtlustada kuukalendrit tegeliku aastaajaga. Vanas ajaarvamises oli Linnutee kõigepealt aastavahetuse märk.

Soome kalendriuurija Kustaa Vilkuna järgi tähendas nimi talihari ka umbes sellel ajal oma suurimal kõrgusel olevat Linnuteed. Astronoom Heino Eelsalu arvestuste järgi langes see umbes 3000 aastat tagasi kokku talvise pööripäevaga. Praeguseks on talihari liikunud kevadpunkti nihkumise tõttu jaanuari lõppu või veebruari algusse.

Nii nagu karu usuti sel päeval koopas külge vahetavat ja teist käppa imema hakkavat, nii kontrolliti peredes üle ka toiduvarud, mida pidi alles olema täpselt pool. Sedasi võis kindel olla, et kevadeni tullakse omadega hästi välja.

Taliharjapäeval taheti kindlasti päikest näha, selge ilm oli ilusa suve endeks. Aga teine ja mitte vähem tähtis põhjus oli see, et pilves ilm ähvardas mehed järgnevaks aastaks joodikuteks ja muidu haiglasteks teha, selge ilm lubas meestele ka selget pead.

Selle päevaga lõpeb mardipäeval alanud lutsupüügi hooaeg, sest luts hakkab nüüd kividele kudema tulema.

14. jaanuari on nimetatud ka korjusepäevaks. Vanasti öeldi, et aastas on kaks surmakuud — oktoober ja jaanuar. Jaanuarikuine seliti taevas lösutav kuu lubas algavaks aastaks suurt suremist.