Täna tuleb sigadele päikest näidata

17. jaanuari tõnisepäev on vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seotud kombed.

20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seotud ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Kalendri- ja usundiuurijad on tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.

Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.

Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada.

Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).

Tõnisepäeva rituaalsed toidud on tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.

Eestis on talvekeskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Üldiselt ongi kõigil rahvail mitmeid kalendripühi, mis kannavad talve poolitaja tähendust.

Tallinna Tõnismäele rajasid antoniidid 1420. aastate paiku Püha Antoniuse kabeli. See purustati Liivi sõja ajal, kuid kohanimi on säilinud tänini.

Antoniuse altar leidus ka 1488. aastal Niguliste kiriku torni jalami lõunaküljele ehitatud kabelis. See ehitati linna lihunike rahaga, mistõttu nende kaitsepühakul oli seal oluline koht.

Antoniidid kandsid musta kapuutsiga mantlit, millele oli tavaliselt tikitud sinine rist. Alates 15. sajandi lõpust tegutsesid antoniidid ka Niguliste kiriku juures, ravides haigeid ja abistades vaeseid. Antoniidid abistasid katku ajal, samuti tungalteradest mürgitatud vilja söömisest tekkinud nn Antoniuse tule arstimisel. Antoniuse tuli tähendas, et mürgitunu nahk muutus tulipunaseks ja algas ägedaid valusid põhjustav kudede lagunemine. Haiged väitsid end nagu elusalt põlevat.

Antoniidid arstisid ka koduloomi. Ordul oli ühtlasi paavstlik privileeg, mille põhjal nad tohtisid toiduse hankimiseks maksuvabalt sigu pidada ja karjatada. Selle tõttu on Antoniuse üheks atribuudiks siga.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas