Tervislik tukastamine töökohal

Unehäired segavad väga paljude inimeste tööd, tervist, meeleolu. Kui välja arvata kaheldava mõjuga keemilised unetabletid, on neist aga vaid harukordadel võimalik lõplikult jagu saada.

Meditsiinidoktor Tartu Ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu, te esinete sageli loengutega inimese biorütmidest ja väidate, et biorütmide eiramine on olulisim unehäirete põhjus.

Uni on üks rütmilistest elunähtustest. Inimese biorütmid ei vasta aga täpselt tehiskella poolt ööpäevaks ette määratud tegevusele ehk teisisõnu sellel kindlal kellaajal ärkamisele ja tollel uinumisele, mida nõuab meie sotsiaalne rütm. Biorütmide rikkumine tähendab aga piltlikult seda, et inimese keha sisemine kell on valesti käima lükatud. Olen oma raamatus “Biorütmid ja tervis” andnud väikese testi (Ostberti ankeet) biorütmide omapära määramiseks.

Kui teil on peaaegu alati hommikul raske tõusta, kui te läheksite kõige meelsamini magama mitte varem kui kell 1 öösel, kui teile piisaks hommikueineks vaid tassist teest või kohvist, kui teil tekivad kaaslastega lahkhelid peamiselt päeva esimesel poolel, siis olete väga tõenäoliselt hommikuse unega ehk “öökull”. Keskealised inimesed on sagedamini “tuvikese” tüüpi. Nad on lihtsalt oma loomuliku omapära sotsiaalses stressis ära kulutanud, võib-olla tervise hinnaga, ja sobivad meie sotsiaalsesse rütmi kõige paremini.

“Lõokese” tüüpi inimesed lähevad võimalusel varakult magama, nad on kõige energilisemad päeva esimesel poolel, päeval kella 12–13 vahel tunnevad nad aga ajutist energiakadu, väsimust ja pärast keskpäeva nende teokus langeb. Seevastu “öökullide” aktiivne tegevus käivitub peale lõunat. Muide, on üks kiire võimalus oma biorütmika eripära kontrollida…

Selma Teesalu palub mul silmad sulgeda ja öelda, millal lõpeb üks minut. Minusugune kärsitu kodanik mõistatab minuti tervelt viisteist sekundit lühemaks. Mis tähendavat, et olen õhtuse une ja varahommikuse ärkamisega “lõoke”. Arvan küll, et pigem seesama “sotsiaalses stressis ärakulutatud tuvike”, kes sobib peaaegu ühtmoodi nii hommikusse kui õhtusesse rütmi.

Kuidas niisuguseid varaseid ärkajaid, keda tavaliselt tublideks ja töökateks inimesteks peetakse ja keda on elanikkonnast suur enamus, siis pika tööpäeva jooksul virgutada?

Terve maailma terviseteadlased on hakanud pakkuma soovitusi võimaldada töötajatele pooletunnine puhkepaus. Isegi nii, et sellest vähemalt 10–15 minutit saaks lamada ja tukastada. Olen kuulnud, et paljudes intensiivselt töötavates välismaa ettevõtetes on juba selleks sobivad puhkeruumid kohandatud. Loodan väga, et kosutav lõunatukk meilgi peatselt juurutamist leiab.

Olen tähele pannud, et peaaegu kõik lapsed ja noorukid on pika hommikuse unega “öökullid”.

Arvuliselt on meil tõelisi päriliku omapäraga “öökulle” siiski suhteliselt vähe, mitte rohkem kui 10 protsenti. Niipalju kui ma olen üliõpilasi küsitlenud, on aga lugu pikast hommikusest unest hoopis muus: noored ja isegi lapsed on tänapäeval lihtsalt liiga kaua üleval — televiisor ja arvuti võtavad kohutavalt palju kasulikku uneaega nii “lõokestel” kui isegi “öökullidel”. Õige uneaeg peaks kõigil meie laiuskraadi inimestel algama kell 10 õhtul.

Tuntavaim desünkroos ehk keha sisemiste rütmurite ebakõla on aga häiritud meie lastel. Ka sageli esinevat koolistressi pean ma eelkõige rikutud elurütmide, seejuures juhuslike ja väheste toidukordade, tulemuseks. Kui vanasti küsisid lapsed, miks nad ei tohi hilja õhtul enam üleval olla, selgitati, et ärkvel võivad nad olla siis, kui ka päike kaua üleval on — jaanikuul. See oli looduspäraselt mõistetav ja tervist kaitsev tava. Ütleksin, et parim aeg meie ajal väikelastel magama minna on pärast Vikerraadio kolmveerand üheksasi muinasjutuminuteid.

Niisiis väidate te, et üks peamisi unehäirete põhjusi on oma keha sisemise rütmika eiramine.

Kindlasti. Aga desünkroos ei avaldu üksi unehäiretes, vaid ka selles elundsüsteemis, mis on kõige nõrgem. Võivad kujuneda südamehäired, kõhulahtisus või -kinnisus, peavalud. Pärast õige vööndiaja taastamist on paljud inimesed rõõmuga teatanud, et nende tervis ja meeleolu paranesid, töövõime ja meelerahu suurenesid. Ja vastupidi: olen kuulnud rohkesti kaebusi, kui halvasti mõjub inimeste närvisüsteemile kaks korda aastas trikitamine kella keeramisega. Eriti ebatervislik on üleminek suveajale. Vähemalt kaks nädalat pärast järjekordset kella keeramist on inimeste vahel kõige rohkem konflikte ja lahkarvamusi. Maakera looduslikke ajavööndeid tuleks tingimata järgida. Kõige õigem oleks kell jätta alatiseks talveajale.

Kuidas tulevad oma elu ja unega toime need inimesed, kes hoopis erinevasse ajavöötmesse tööle lähevad?

Meilt lääne poole minnes tekkinud ajavahe stress kestab kaks kuni kolm nädalat. Kõige enam kannatab sel puhul soolestiku mikrofloora. Kui aga teises ajavööndis elanud inimene siia tagasi tuleb, on ajavahe stress palju pikaajalisem, aga ka seda õnnestub mõningate mahedate toetusvahendite — probiootikumidega — vähendada. Probiootikumid sisaldavad kõrgemas kontsentratsioonis soolestikus juba töötavaid nn häid intelligentseid mikroobe. Tooteid tuleks kasutada juba enne reisi, reisi ajal ja pärast tagasi saabumist mõne nädala vältel. Soodsaks on osutunud ka meil fermenteeritud piimatoodete letis müüdavad Danone süsteemi tooted (Actimel).

Ajavöötmehäirete mahendamiseks tuleks lennureisile minna nii, et saabumine langeb hilisõhtule ja saab kohe magama jääda. Tööreisi korral peaks aga uude ajavöötmesse saabuma võimalikult vara. Lennureisi ajal tuleb juua rohkesti vett, loobuda alkoholist ja kohvist. Ajavahestress, mis tekitatakse tehiskella keeramisega, on peaaegu sama mehhanismiga ning kestab enamasti paar nädalat. Ka soovitused sellest ülesaamiseks on samad kui reisil erinevasse ajavööndisse.