Üksikemasid pole olemas

Üldiselt võttes pole üksikemasid olemas. On olemas emad ilma meheta. Ning kui ametnike, arstide ja naabrite jaoks on arusaamatu selle väljendi absurdsus, siis jätkem see termin nende jaoks. Üksindus on see, kui pole ei last, ei meest, ei sugulasi ega sõpru. Kuid emal on vähemalt laps, sellepärast ta polegi üksik.

Üksikuna võib end tunda ka abielus olles. Põhjusi, õigemini ajendeid, miks naine lahkub mehest, võib olla mitmeid. Tulevane ema võib endale aru andmata valida tema jaoks sobimatu mehe. Sellest teadlikuks saades lahkub ta mehest ning jääbki üksinda.

Järgnevalt võib tuua näite psühhoterapeudi praktikast: noor naine, kuueaastase lapse ema, räägib oma probleemidest meestega. Nimelt tema mees pole “mees, vaid pigem laps”. Naine ei soovi temaga enam koos elada ning on otsustanud lahutada. Ometi ei õnnestu tal leida ka teist elukaaslast. Kohates sobivat meest käitub ta kas liiga pealetükkivalt või liiga külmalt ning võimalik romaan lõpeb, jõudmata alatagi. Kui naise käest küsiti tema vanemate kohta, vastas too sõnasõnalt: “Minu ema valis endale kaua meest, kuni kolmekümnenda eluaastani, tal oli palju austajaid, kuid lõpuks valis ta ikkagi vale mehe. Nad lahutasid, kui sain kolmeaastaseks”. Korrates oma vanemate stsenaariumit, muutub naine samuti emaks, kes oma last ilma isata kasvatab.

Ometi pole situatsioon lootusetu. Üksinda olemine tähendaks justkui enese peitmist teiste inimeste eest, üksinduse otsimist. Psühhoteraapia abil võib lakata seda otsimast ning välja murda oma esivanemate saatuslike elustsenaariumide ringist, asudes ise oma elu juhtima.

Hoopis enam kannatavad naised, keda mehed maha jätavad, seda eriti lapse esimese eluaasta jooksul. Need naised on täiesti nõutud ning masendunud. Nad on läbinud tumma imestuse staadiumi — “miks? mille eest?”, seejärel tuleb nördimuse ja tigeduse aeg — “ta on kaabakas, reetur!”. Ning lõpuks saabuvad depressioon, enesepiitsutamine ning reaalsusest eemaldumine, paremal juhul tööle, hullemal aga mingisse sekti, alkoholismi küüsi vms.

Kõik need üleelamised võivad viia negatiivsete tagajärjedeni: ema võib otsusele jõuda, et meestele ei saa loota ning neisse tuleb suhtuda põlgusega. Samasuguse suhtumise võib ta edasi anda ka oma tütrele, valmistades teda seega ette üksikemaks, vanatüdrukuks või kättemaksjaks — naiseks, kes purustab meeste südameid, jäämata kellegagi kauaks kokku. Kui mahajäetud emal on poeg, siis tema vastumeelsus meessoo vastu laieneb tahtmatult ka pojale. Võib ette kujutada, kui madala enesehinnanguga ning millise suhtumisega naistesse kasvab üles selline mees.

Veel võib ema täielikult pühenduda oma järeltulijatele. Ta jätab oma elust ja teadvusest välja kõik oma loomulikud naiselikud vajadused ning lõpetab väärilise elukaaslase otsingud. Siis tuleb lapsel asuda täitma valet rolli — tema lapsepõlv lõpeb kiiresti ning temast kujuneb oma ema hooldaja, tugi ning rahustaja, võib isegi öelda oma ema “mees”.

Vaevalt et terve mõistusega naine sooviks oma lapsele sellist saatust. Seetõttu tuleks endale selgeks teha, et igal naisel on õigus eksida, see tähendab — valida vale mees, kes ei suuda vastu pidada lapse öisele nutule. See ei ole elu lõpp, vaid hoopiski selle algus, ning järgmisel korral on võimalik leida endale väärikas mees, lapsele aga armastav kasuisa. Ei tohi lubada ei oma mõtetel ega libasõbrataridel veenda end selles, et koos lapsega pole teid kellelegi tarvis. On ka mehi, kes abielluvad kolme lapse emadega ning muretsevad veel ka ühised järglased. Ning selliseid mehi polegi nii vähe!

Lubanud endale eksida, tuleks teise sammuna andeks anda ärajooksnud mehele. Võib talle oma hinges öelda: “tänan meie lapse eest ja selle hea eest, mis meie vahel oli”, ning alustada siis uute suhetega. Oma “eksabikaasat” pole tarvis ära needa, vaid talle tuleb võimaldada kohtumisi oma lapsega — see tuleb viimasele ainult kasuks. Viha aga põletab südant ning segab kohtumist teiste vastassugupoole esindajatega.

Sünnitada endale

Hoopis teine lugu on naistega, kes, leidmata endale elukaaslast, sünnitavad pärast 30. eluaastat ilma meheta endale lapse. Otsus ise tõendab tavatut vaimujõudu ning mehisust. Need emad otsustavad teadlikult, ning on psühholoogiliselt valmis eelseisvateks raskusteks. Tänu nende otsusekindlusele, nende isesisvusele ja küpsusele, mis on seotud elukogemusega, tuleb enamus sellistest naistest suurepäraselt toime ilma meheta.

Teine asi on, kui noor tütarlaps jääb üksinda — laps kätel. Need on sageli kurvad, vahel isegi traagilised lood. See johtub neid ümbritsevate inimeste kalkusest. Sellisesse olukorda satuvad tütarlapsed mitmesugustel põhjustel. Nendeks võivad olla vägistamine, luhtaläinud esimene armastus, rasestumisvastaste vahendite mittetundmine jne. Kas aga selline laps saab vaatamata kõigele rõõmuks oma noorele emale või tema needuseks, sõltub esmajoones sellest, kuidas käituvad tulevased vanavanemad.

Kui tütar on varakult emaks saanud, siis on tema lähedaste peamine ülesanne toetada teda selles katsumuses. Ei tohi lasta kustuda lootusel, et tütar leiab veel väärilise mehe, kes võtab omaks tema lapse ning neil saab olema ka ühiseid lapsi, et noor ema jõuab veel saada hariduse ning aja jooksul leiab ka hea töökoha. Sellel eluhetkel on tal aga esmatähtis tema laps. Et see kõik nii ka läheks, ei tohi lasta meeleheitel noore ema üle võimust võtta.

Seoses kõige sellega võiks küsida endalt, milles seisneb laste kasvatamise mõte. Kas selles, et nad oskaksid paluda ja tänada, peseksid õuest tulles käsi ning täidaksid päevaplaani? Vaevalt. Peamine, mida lapsevanem on võimeline oma lapsele andma, see on igast eluteel ettetulevast olukorrast väljatulemise oskus. Võime toime tulla kõikide katsumustega, mis talle osaks langevad nii vanemate eluajal, kui ka pärast nende surma.

Mõned psühholoogi nõuanded naisele, kes on jäänud ilma lähedaste toetusest:

- tuletada rasketel hetkedel endale meelde, et naisel pole kõrgemat kutsumust, kui sünnitada lapsi;

- peab teadma, et kusagil kõnnib inimene, kes on määratud õnne tooma. Kui aga otsustada, et ei soovita enam meestega tegemist teha ning sulgeda end oma tuppa, siis ei jäägi võimalust temaga kohtuda;

- peab teadma, et kõike jõuab, selleks on olemas hulk tõestusi. Elus on palju näiteid, kuidas emad, siis, kui laps on lasteaeda läinud, lõpetavad õpingud ning alustavad edukat karjääri;

- ei tohi ka unustada enda eest hoolitsemist, et saada uut jõudu teise eest hoolitsemiseks. Siia kuulub aroomivann, midagi maitsvat, ning ka kingitus enesele, armsakesele, lihtsalt niisama — ilma erilise põhjuseta;

- ei tohi enesesse sulguda, vaid tuleb suhelda vanade tuttavatega ning luua ka uusi tutvusi noorte emade seas — jalutades vankriga väljas, külastades lastepolikliinikut või lasteaeda, suhelda saab ka Interneti vahedusel.

Et leida eneses uut energiat ning koguda jõudu, võiks ette võtta järgneva harjutuse. Istunud mugavalt, sulgeda silmad ning kujutada ette merd ja eredat lõunamaa päikest selle kohal. Siis võiks end põhja kinnitamata, lainetel hulpiva merepoina kujutleda. Päikese soojus kandub teieni. Soojad ning hellad merelained kord tõstavad, kord langetavad teid. Kiigute lõdvestunult lainetel. Üles-alla, üles-alla… Olete täiesti uppumatu. See meri on teie kodune stiihia, teil on hea, soe ja rahulik. Päike soojendab, lained kiigutavad üles-alla, üles-alla…

Edasi, kui jätkub fantaasiat, võib endale ette kujutada, et olete ujuk, näete päikesevirveid veepinnal, need hullavad teie ümber ning kutsuvad mängima. Nendest koguneb teisse optimismi ning päikeselist rõõmu. Kui olete korralikult välja puhanud, viivad lained teid kaldale madalasse vette, te muutute naiseks ning astute liivale, jättes enda järele märjad jäljed. Olete täis jõudu ja energiat ning avate silmad.

Soovi korral võib psühholoogiaraamatutest leida lõdvestumiseks ka teisi meditatsioonivariante, võib luua ka päris enda oma, kasutades ära just teie jaoks meeldivaid aistinguid.

Lõpetuseks võiks meelde tuletada sõna “üksik” ühte lahtiseletustest — “kus on vähe elu”. Mõelge — kui teil on palju elu, siis pole te ka üksik.