Ma päriselt mõtlengi juba pikemat aega, et ma ei taha ja ei jaksa enam elada. Pole nagu mitte millegi nimel elada. Ilmselt olen jobu, et nii mõtlen. Maksan veel mõned võlad kaelast ära, see praegu sunnib pingutama. Aga edasi mis saab ma küll ei tea. Nii mõttetu elu. Ma ei tea miks üldse kõik on? Milleks üldse elada? Poeg on täiskasvanud ja elab oma elu, mehest olen juba 10 aastat lahus. Sellest järgmine suhe läks ka lörri. Ma ei tahagi enam kedagi.

Peeglisse vaadates ei usu ise ka, et sellised mõtted peas on. Näen oma vanuse kohta tunduvalt noorem välja, sportlik ja sale. Ükski tuttav ei usuks eluski, et selliseid mõtteid haudun. Tahaks nutta.