Perekond elab Jüri lähistel avaras majas. Neil on ka suur aed, kus lastel mängimiseks palju ruumi. Nelja-aastane perepoeg Mihkel tuleb ajakirjanikku ja piltnikku uudistama. „Tulge, ma näitan oma roboteid,” on ta rõõmsameelne, endalgi seljas papist tehtud kostüüm, et olla tegelane „Transformeritest”, täpsemalt Bumblebee.
Kui ei teaks, ei oskaks arvatagi, kui raske lahingu on tema ja ta vanem vend reaalses elus maha pidanud.
Lauri ja Elina peres kasvab kolm poega: Joosep (11), Kaspar (6) ja Mihkel (4). Lapsed olid üldiselt hea tervisega, aga kõik muutus nelja aasta eest. Kahe ja poole aastasel Kasparil tekkisid sinikad ja perearst soovitas neil haiglas vereanalüüsid teha. „Läksime haiglas erakorralisse osakonda, kus öeldi peagi, et suure tõenäosusega on tal verevähk. Edasi suunati meid juba viiendale korrusele onkoloogia osakonda. Olukord oli väga paha, verenäitajad kehvad. Ultrahelid, röntgenid, ravimid — nii ta algas,” meenutab Lauri. Taas koju lubati nad mõneks ajaks alles neli nädalat hiljem.
Muhk ja sinikad olid halvaks endeks ka väikevennal
Elina tunnistab, et esiti lõid lained pea kohal kokku, olukord tundus nii uskumatu. Samal ajal oli noorem poeg alles imikueas. Kaspar ise ei saanud õnneks toona aru, kui tõsised mured ta tervisega on.
Õnneks allus poeg ravile hästi. Tõsi, eks alguses olid vanemad väga tundlikud. Kui mõni tervisenäitaja oli veidigi kehvem, hakati kohe palju muretsema. Nüüdseks ollakse ravimetoodikaga kursis. „Mul ju kaks patsienti, kelle eest hoolitseda,” ütleb Elina. Et kaks, selgus 11 kuud pärast Kaspari diagnoosi. Mihklil oli peas muhk, mis ei tahtnud kuidagi ära minna. Elina sõnutsi olid nad kuu aega arstide jälgimise all, aga selgust esiti ei tulnud. Ta ei osanud ise eeldadagi, et muhk võiks olla seotud leukeemiaga. Kui aga Mihklile tekkisid näkku ka sinikad, palus Elina arstil teha uue vereanalüüsi. Diagnoos oli sama, mis vennal.
Põhjustele enam ei mõtle, nüüd keskendutakse ravile
Ilmselt ei kujuta tavainimene ettegi, kuidas leukeemia puhul pikk raviprotseduur välja näeb. Elina ja Lauri kirjeldavad, et raviplaan määrati 2,5 aastaks. Esimeste kuude jooksul oldi kodus vähem kui haiglas. Alguses sai koju paarik päevaks, hiljem need vahed pikenesid. Kui juba kodus sai olla 2 nädalat järjest, oli peaaegu nagu puhkus. Seejärel käidi haiglas korra kuus. Ravi eesmärk on saada kätte kõik vähirakud, mis kehas on ja sellest ka pikk ravi. Alguses on keemiaravi intensiivsem — mitmed erinevad ravimid vähirakkudega võitlemiseks, siis püütakse need kiiresti organismist välja saada, et vähendada kõrvalmõjusid ning siis taastumine. Ja jälle kõik otsast peale. Järkjärgult jääb ravimeid ja ravikordasid vähemaks. „Kust tulnud? Ei ole keegi meile öelnud. Arstidki ei oska selgitada,” nendib Elina. Mis üldse tõenäosus on? Ta kostab, et väga väike. Kõikvõimalikud geneetilised testid on tehtud, ei ole tuvastatud, et oleks mingi eelsoodumus. Lauri lisab, et igaks juhuks tehti kodu juures isegi keskkonna uuringud, vaadati, et ega näiteks liigselt radooni pinnases leidu. Ei midagi.