Minu müstiline kogemus: kass teadis mu kasvajast ammu enne mind...

Mõned aastad tagasi sattus imelikku teed pidi (kukkus kortermaja püstikust mu vannituppa) imepisike valge kassipoeg. Mu koer võttis ta kohe endale nn. pojaks ja sellest hetkest olid nad lahutamatud. Kass suhtles ka minuga, aga ainus prioriteet oli talle koer. See lahutamatu sõprus kestis viis aastat, siis suri meie ühine sõber vanadusse ja jäime meie kahekesi.

Kass tõmbus oma olemisse, nägin teda vaid siis, kui ta sööma tuli või WC-s käis, muul ajal oli ta märkamatult oma salajastes kohtades. Teadsime mõlemad, et oleme olemas, aga mingit suuremat suhtlemist ei tekkinud.

Nii möödus aasta. Ühel õhtul, kui tugitoolis telekat vaatasin, tuli kass mu juurde. Ta istus mu ette ja vaatas mulle üksisilmi otsa ning täiesti ootamatult hüppas ta mulle sülle. Esimest korda kuulsin, kuidas see kass nurru hakkas lööma ja end õrnalt mu vastu nühkis. Sellest hetkest muutus kõik, ta oli kogu aeg mu kõrval. Varsti märkasin, et mu kõrvale pugedes hoiab ta end kogu aeg mu parema külje alla. Kui ta teisele poole tõstsin, oli ta varsti jälle paremal pool.

Umbes pool aastat hiljem sain sõelkutse rinnavähi uuringutele. Viskasin selle riiulisse ja unustasin. Ühel päeval aga leidsin selle põrandalt vedelemas koos teiste paberitega, mis riiulil olid olnud. Kuigi tervis tundus olema korras, otsustasin siiski, ei teagi, miks, selles uuringus osaleda. Aeg sai kirja pandud ja nii ma siis läksingi. Hirmutav oli aga uudis, mille ma sain — mu paremas rinnas leiti koemuutused. Raviga alustati kohe ja nüüd, aasta hiljem, võin täie veendumusega öelda, et see kohutav aeg on möödas.

Kass käitus terve see aeg omal kummalisel kombel. Ravi alguses oli ta ikka mu parema külje külge kleebitud, kuid umbes nelja kuu möödudes hakkas ta vaikselt aktsepteerima ka minu teist kehapoolt. Ja siis tuli aeg, kui ta enam mu külje alla ei pugenud, vaid võttis koha sisse mu padja peal. Arsti juurde visiidile minnes, et viimase uuringu analüüse kuulda, sain teada, et mu tervisega on kõik korras. Ütlesin arstile, et tean seda ka ise, sest mu isiklik ihuarst andis mulle sellest juba teada. Rääkisin arstile selle loo ja ta ütles, et on paar korda ennegi kuulnud, et kassid on väga tundlikud ja tunnetavad oma seitsme meele abil, kui pereliikmega midagi valesti on.

Igatahes oleme nüüd kassiga head sõbrad ja ma ei pea enam üksi teleka ees istuma, nurrmootor on alati mu kõrval…