Müstiline lugu: tugitool, milles keegi istuda ei tahtnud...
Lugu juhtus 90ndate keskel. Elasime ühes üheksakorruselises Sütiste tee majas, mille lähedalt viis tee maa-aluste garaažideni ja sealt edasi juba TTÜ spordihooneni. Sel ajal (võimalik, et ta praegu) oli mööda seda teekest autoga spordihooneni sõitmine keelatud, aga kuna keelumärgist jäi keelaja arvates väheseks, oli tee lisaks tõkestatud ka suurte betoonplokkidaga. Jalutasime seal sageli. Nagu ka ühe puhkepäeva suhteliselt varasel hommikutunnil, kui olin jälle koos aastase poja ja abikaasaga nende betoonikamakate poole teel.
Juba kaugelt torkas silma, et plokkide kõrvale, otse jalgrajale, mis neist mööda viis, oli kallatud suur koorem prügi. Astusime lähemale. Pruuni põrandavärviga kaetud vineeritükid, seinalt maha kistud tapeet, väga mitmete värvikihtide tõttu oma profiili kaotanud vana uks, sisseehitatud mööbli fragmendid, krohvitükid — kõik see, mida ühe korteri põhjaliku remondi käigus tavaliselt minema visatakse — ja siis hunniku taga, väärikas, toekas, kõrge seljatoega, võibolla isegi 20. sajandi algusest pärit, aga korras vedrudega tugitool.
See tool hakkas mulle kohe meeldima ja abikaasa tassis selle minu pealekäimisel koju. Mõned päevad hiljem ostsin juba beeži ja tumesinise triibulise mööbliriide ja kohevat vatiini. Kulunud ja plekilise katteriide eemaldasin, täitsin vatiiniga lohukese, kuhu keegi ilmselt aastakümneid oma pead oli toetanud. Mu töö edenes hästi. Tugitool sai ilus. Imetlesin seda kaugelt ja lähedalt. Minu poolt oli kõik valmis. Ma istusin. … Ja vajusin nagu kellegi kondisesse sülle. See oli veider ebamugavustunne ning ma ei suutnud seda kaua taluda. Tõusin. Asetasin suure sulepadja istumise alla ja proovisin uuesti. Sama lugu.
Pärast seda päeva jälgisin hoolega teiste reaktsiooni.
Mu väike poeg ronis tugitooli. Jäi mulle kuidagi kangestunult otsa vaatama ja hakkas mõni sekund hiljem nutma. — Edaspidi ei näinud ma teda sellel toolil enam kunagi. Abikaasa istus ja tõusis häiritult. Sama kordus külalistega. Keegi ei istunud sellel toolil kauem kui minuti. See näis ebaloogiline ja see oli ebaloogiline. Kujutlesin, et öösiti (või miks ka mitte päeval) peaks olema kuulda tugitooli vedrude kriginat, kuid kriginat ei kostunud. Ei mingit heli. Ei mingit helendavat kogu. Ainult see veider tunne, et vajud kellelegi sülle, kes ei jaksa sind tegelikult kanda, kes on kõva ja kondine.
Umbes aasta pärast ostsime uue pehme mööbli komplekti, mis tõttöelda oli meie pisikese elutoa jaoks liiga kogukas. Abikaasa arvas, et tugitoolist peaks loobuma. Nõustusin. Tassisime selle alla prügikonteineri kõrvale ja jäime akna juurde valvesse. Umbes kümme minutit hiljem ilmus keskealine mees, kes takseeris tooli hindavalt. Ta vaatas, nagu konkurente peljates ringi, vinnas tooli sülle ja läks meie naabertrepikoja uksest sisse. Meie tool oli silmapiirilt kadunud ja me tundsime midagi kergendustunde laadset.
Kuid lugu ei lõpe veel.
Umbes aasta pärast, kui olime elukohta vahetamas ja vedasime parajasti väiksemaid kodinaid sõiduauto tagaistmele ja pakiruumi, sammus meie suunas seesama naabertrepikoja mees — meie triibuline tugitool süles. Ta möödus meist, asetas tooli prügikasti kõrvale, nagu mõni aega tagasi meiegi olime teinud ja lahkus tagasivaatamata.
Meie piidlesime tooli. Kangas oli igatahes kulumismärkideta. Aga kiusatust istuda ei tekkinud. Suundusime järgmiste kolimiskastide järele. Tagasi alla jõudnud, seisis meie tooli kõrval juba vanem naine, hoidis kätt kaitsvalt ümber seljatoe ja ootas ilmselgelt vägilast, kes selle saagi tema toakesse veaks. Püüdsime mitte välja näha nagu vabatahtlikud, istusime autossa ja sõitsime minema.
Rohkem me oma tooliga ei ole kohtunud, aga vahel me räägime sellest toolist ja arutleme, kus ja kuidas ta ringkäik on jätkunud.
