Aldo Järvsoo ja Liisi Eesmaa jaoks on nende loodud kleidid koletised

 (4)
Sõbrad räägivad hüpnoosist, kassidest ja mahamaetud unistustest
Aldo Järvsoo ja Liisi Eesmaa jaoks on nende loodud kleidid koletised
Aldo Järvsoo ja Liisi EesmaaFoto: Tanel Veenre

Mis on kõige tavalisemad küsimused, mida ajakirjanikud moekunstnikele esitavad? "Kust sa inspiratsiooni saad? Mis su lemmikvärv on?" pakuvad Aldo Järvsoo (37) ja Liisi Eesmaa (29) välja vaid mõned. Sel korral andsime moekunstnikele võimaluse küsida teineteiselt just seda, mida nad ise soovivad. Teemaks sai nende ühine suur moešõu, mis toimub mai lõpus Tallinna teletornis.

Aldo: On sul mingeid lapsepõlvemälestusi seoses teletorniga? Oled sa n-ö vanas teletornis käinud?

Liisi: Olen. Mul on meeles üks väga äge praazdnik, minu kadunud vanaisa juubel. Olin siis vist kümneaastane ja seal oli see klassikaline skeem: vanainimeste laud ja lastelaud. Täiskasvanud võtsid kohutavalt palju viina, aga meil oli voh alles seiklus — mööda teletorni joosta, kõiki neid lifte ja mosaiike uudistada. Teletorn on alati olnud minu jaoks maagiline paik, ma pole kunagi isegi julgenud unistada sellest, et saaksin seal šõu teha.

Aldo: Teletorn on maamärk, nagu linnahallgi. Linnahalli katusele olen ma ka korduvalt mõelnud.

Liisi: See on vist kõigi eesti moekunstnike elu unelm, et äkki jõuab enne, kui linnahall täiesti hävineb, nende treppide peale hiiglama pika catwalki teha. Aga milline on sinu mälestus seoses teletorniga?

Seotud lood:

Aldo: Ma vahetasin kooli ja tahtsin oma eelmise klassi pinginaabriga kokku saada. Mõtlesime, et pole aasta aega näinud, kohtume hästi šikis kohas ehk siis teletornis. Sõitsime liftiga üles ja meid tervitas inimtühi teletorni restoran. Võtsime hirmkallid jäätised, olime kahekesi, teenindamas vähemalt neli kelnerit. Väljas oli udune ilm ja kogu teletorn üleni piimklaasiga kaetud. Mitte midagi ei näinud välja!

Liisi: Teletorniga kaasnebki kummastav ja sürr maailm. Meenub vana rõske restoraniruum, mis oli tume ja pime koht raskete massiivsete laudade ja kardinatega, võileivad olid veidi kaardus ja hästi kallid. Ääretult davidlynchilik ruum. Vaatad seal aknast välja — minu jaoks täiesti kehaväline kogemus. Oleme sinuga mõlemad sellised, et ametlikult pole hullupabereid veel kätte saanud, ning see Torn meid ühendabki.

Aldo: Paljusid eesti moekunstnikke tõmbaks Kadrioru loss või mingi vana mõis, mis mind — ja ilmselt sind ka! — täiesti külmaks jätavad. Olen käinud 15 korda uues teletornis ja iga kord suudan üllatuda. Olen isegi väljas perimeetri peal käinud, aga mitte tiiru teinud. Arvan, et šõu ajal teen vaateplatvormil küll selle tiiru ära.

Liisi: Tead, et ma kardan kohutavalt kõrgust?

Aldo: Samad sõnad! Ainus asi, mida ma kardan.

Liisi: Varem ma ei kartnud, aga nüüd on isegi mu unenägudes kõrgusekartus ja näen ennast Felix Baumgartneri asemel ülehelikiirusel kosmosest hüpet sooritamas.

Aldo: Teletornis on see ülemine piir natuke liiga ülemine.

Liisi: Üks minu salasoov on, et pärast etendust saaks äkki selle tiiru ikka ära teha. Siis saab selle “jalutuskäiguga” suve alanuks kuulutada.

Aldo: Meile mõlemale on eluaeg õudselt oluline olnud, kus kohas moešõu toimub, onju?

Liisi: Jah, aga suuremaid šõusid on keeruline teha, seetõttu on neid ka harvem.

Aldo: Pärast “Kolmlõiget”, mis toimus Lutheri kvartalis ja oli nii lahe, hakkasingi rohkem mõtlema selle peale. Inimeste vastukaja oli veel kaks aastat hiljemgi hämmastav. Küsiti, et miks te üldse teete neid väikseid šõusid, tehke ainult suuri ja harva! Ainuke halb asi nende suurte šõudega on see, et näiteks mõni inimene teabki sind ainult selle põhjal, eelmisi asju ei mäletata. Tegelikult oleme me ju ka Supernooval koos võistelnud! Mis meie vanusevahe on? Kaheksa aastat?

Liisi: Jah, ma veel mäletan neid aegu, kui ahmisin tüdrukute ajakirjast Stiina infot sinu ja teiste disainerite loomingu kohta.

Aldo: Kuna sa nii vara liitusid selle seltskonnaga ja me saime Supernoova tagaruumis lambist headeks sõpradeks, ei tule mulle kunagi meelde, kas sa oled minuvanune või mitte.

Liisi: Mäletan ühte ägedat seika, kui olin väga noor ja võistlesin Supernooval. Mõned päevad enne šõud kurtsin juhuslikult sulle, et ma ei jõua kohe mitte kuidagi komplekte valmis… Ja sina õmblesid mulle ühed püksid moešõu jaoks ja lõpetasid kuppelkleidi ka ära!

Aldo: Ma mäletan jah. Ma ise ei võtnud tookord osa ja nägin “inimvare-Liisit” enne šõud varahommikul. Mõtlesin, et jumal küll — püksipaar -, mis see ikka võtab mul? Mingi kaks tundi ja valmis.

Liisi: Siis ma mõtlesin küll, et olen leidnud endale tõelise sõbra. Kohtusime Estonia teatri ees ja sa ulatasid mulle lõpetatud püksid, tegid ise muretult suitsu ja olid eriti puhanud ja rõõsa. See oli väga südamlik hetk, mõtlesin, et olen leidnud endale inimese, kes mõistab minu maailma. Eks siis hakkadki inimest hindama, kui ta sulle küsimata appi tõttab.

Aldo: See on ka minu kriteerium. Üks mu kassidest jookseb kogu aeg ära ja siis on see küsimus, kellele sa saad kell üks öösel helistada, et ta läheks su kassi otsima. Ja ongi tegelikult mingi viis inimest, kes oleksid nõus seda tegema. Mul on sellega kohutavalt hästi. Isegi kui sa oled kell üks öösel klubis ja ma helistan, siis sa ütled, et super, okei, kohe lähen kassi otsima! Tunnen aga inimesi, kellel selliseid sõpru pole. Tal võib olla Facebookis 3000 sõpra, kuid keegi neist ei läheks tema kassi otsima.

Liisi: Kassiinimesed on üldse eraldi žanr. Eks see käib maagia ja nõidusega käsikäes.

Aldo: Väike nõiakass peab alati jalus olema ja inspireerima.

Liisi: Ma arvan, et ka meie kollektsioon on mustast maagiast ja nõiduslikest trikkidest läbi imbunud.

Aldo: Räägime hüpnoosist. Mis sul esimesena silme ette tuleb?

Liisi: Hüpnoos on trikk. Hüpnotiseerida saale, riike ja masse… Hüpnoos on vist midagi, mis halvab sind täiesti.

Aldo: Meie eesmärk ongi saalitäis inimesi ära hüpnotiseerida. Harva suudad kümneminutilise šõu nii kokku panna, et rahvas lahkub pärast lõppu vaikides ja mõtlikult. Ja siis nädala pärast helistavad ja ütlevad, et said lõpuks aru, mis ma mõtlesin. See on lahe!

Liisi: Kui sa saaksid vabalt valida, keda ära hüpnotiseerida, kelle sa valiksid?

Aldo: Kindlasti oleks väga huvitav Donatella Versacet hüpnotiseerida! Aga ausalt öeldes tahaks iseennast hüpnotiseerida. Tahaks mingeid asju endalt küsida. Mul pole mingeid iidoleid ega eeskujusid… tean, et kogu asi on iseenda peas ja see on paras labürint. Aga kelle sina valiksid?

Liisi: Selle lõgismao, kes Indias korvides elab. Paneks ta tantsima lambadat minu alateadvusega!

Aldo: Kas sul on ka nii, et eelmise kollektsiooni lõikeid paned järgmisesse — et see kõik on üks loogiline jada, isegi kui on väga vastandlikud asjad?

Liisi: Vahel tõesti. See on nagu üks suurem lõputa lugu, millel erinevad rakukesed ja käändkäigud. Minu kollektsioonid on küll piisavalt erinevad, aga vahel tundub, et nagu oleks osa mingist suurest filmist. Täna ma just ehmusingi, sest keegi küsis minult seoses meie suure-suure moešõuga, et kas see tuleb vanade asjade jätk või midagi täiesti uut. Ma ei saanud arugi, kas see oli nüüd negatiivse või positiivse värvinguga küsimus.

Aldo: Minu jaoks oli ka kõige hullem, kui kunagi pärast üht šõud kirjutati, et Aldo oli oma tavapärases headuses, kollektsioon oli väga stiilne. Ma olin nii löödud! Seekord proovin küll üllatada. Võiks ju ka vana rasva peal liugu lasta elu lõpuni, aga ma ihkan vaheldust.

Liisi: Me oleme ju fantaseerinud küll, et jätaks selle moekunsti. Järgmisel päeval aga helistan sulle kuskilt kangaste seest vaimustunult, et rääkida oma uusimast leiust.

Aldo: Kangaste ostmise sõltuvus on üks ropp asi ikka.

Liisi: Ma hakkan varsti kangastest maja ehitama.

Aldo: Loodame, et meie suurel šõul saab suur hulk kangaid hävitatud, neile käärid sisse aetud ja uus vorm antud.

Liisi: Kuidas sina üldse moekunstniku ametini jõudsid?

Aldo: Hästi juhuslikult. Moekunst tundus mõnus kunstisuund, mida ma polnud enne proovinud. Aga nii ta on — annad näpu ja läheb käsi… Ühel hetkel avastad, et sul on ateljee ja töötajad ja kliendid. Siis pole enam tagasiteed.

Liisi: Mina ikka noorena fantaseerisin, milline olen 30-aastasena. Nüüd, kui see sündmus läheneb, saan julgelt väita, et kõik on täitsa risti vastupidi. Kartsin, et olen igav ja elan kodanlikku elu kindla peale valikutega. Aga ega minagi pole kunagi teadlikult valinud, et hakkan moekunsti tegema. Kõik asjad sünnivad kuidagi kõhutunde abil. Kunagi tegin ka listi tulevikuunistustest, panin selle karpi koos mõne juuksekarva ja veretilgaga ja matsin kuskile Tartu botaanikaaia lähedale maha.

Aldo: Super, me saaks sind kloonida tulevikus!

Liisi: Strateegiline viga oli, et ma ei joonistanud kaarti. Äkki peaks kunagi ka esimesed enda tehtud kostüümid maha matma? Kooliajal oli trend, et peab ikka teksapükse kulutama. Siis mõned lahedamad matsid need mõneks ajaks vanaema aeda maha.

Aldo: Mulle meeldis mingi aeg värvida siide. Kolmjala poest sai igal öösel ostetud pakk suitsu, äädikat ja soola — lõpuks müüjad ei vaadanudki enam imelikult. Enam ma nii täiskunsti ei tee, mida keegi ei kannaks. Sa võid teha hullu asja, aga mõnusast kangast, ja siis keegi panebki selle selga ja läheb kuhugi. See ongi kõige lahedam.

Liisi: Mina olin ka enne tõsine “kunstnik”. Kaks kuud järjest käisin iga päev ehituspoes ehitusliimi ostmas ja öösel haamerdasin knopkasid naha sisse ning liimisin kinni. Naabrid ütlesid, et neiu, te peaksite ülikoolis käima, aga teie siin teete remonti öö läbi.

Aldo: Mäletan jah. Sattusin siis sinu poole ja sa ütlesid, et ära mitte kusagile astu, mitte kusagile! Absoluutselt kõik pinnad olid knopkadega kaetud. Nagu “Saag III” või mingi muu õudusfilm — üks vale liigutus, kukud selili ja oledki surnud.

Liisi: Pärast oma esimesi kollektsioone olin kaks aastat šokis, et inimesed tahavad mu asju kanda. Küsisin alati mitu korda üle, et kas olete ikka kindel. Samas on esimeste klientide usaldus olnud edasiviiv jõud.

Aldo: Minu teine ERKI kollektsioon koosnes 25 esemest ja ainult viis jäi järele lõpuks. Mul oli karp lahti kogu aeg: jälle mingi inimene tahab asja, mis pole mõeldud kandmiseks. See on kunst! Aga siis see inimene ütleb, et olen juba pikka aega teie loomingut austanud. Ma olin siis 19! Mitu aastat ta siis seda austanud oli? Nüüd seoses ateljeega olen võib-olla teel liiga palju kantavuse poole. Ei mäleta enam, kuidas paelakoletisi teha… proovid kogu aeg, välja tuleb hoopis õhtukleit!

Liisi: See on meil jälle üks sarnane joon. Ka mina mõtlen oma kleitidest kui salapärastest koletistest või kummitustest.

Aldo: Nii paljudel noortel moekunstnikel, keda olen konkurssidel näinud, pole enam soovi mässata ja möllata, vaid nad tahaks juba kohe eos saavutada kantavad-müüdavad asjad. Aga andekas kunstnik suudab igal ajal igavat asja teha, igav andekat asja teha ei suuda. Noored moekunstnikud arvavad, et on juba 18-aastaselt valmis kaubamärgiga disainerid, kõik näeb professionaalne välja, aga kollektsioon meenutab nii väga Zara vaateakent…

Liisi: Need on need, kes panevad silmaklapid pähe

Aldo: Meil on pidev hirm, et kui lähed liiga ühte lahtrisse ära, ei saa tagasi ja kaotad oma lõbu, lapsepõlve ja uudishimu.

Liisi: Minu sihtrühm ongi uudishimulikud inimesed!

Aldo: Hüpnotiseeritavad uudishimulikud!

Üles kirjutas Kaarin Kivirähk, ajakiri MOOD. Pildistas Tanel Veenre. Modellid Teele (EMA) ja Vioola.Meik ja soeng Triinu-Liis Rahe. Artikkel ilmus ajakirja Mood mainumbris.

Liisi Eesmaa, Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre moeetendus“Hüpnoos” toimub 30. mail Tallinna teletornis.  Piletid müügil Piletilevis