Ilusaks lõigatud
Tänan koostöö ja abi eest Villa Medicat ning kliiniku patsiente, kelle kogemustest siin lugeda võite.
Anett (26, läbis rindade suurendamise operatsiooni): ““Miks neid rinnaoppe tehakse?” oigavad need, kel endal on C-korv. Sellised ajavad vihale!”
“Olen uhke, et sain omale lõpuks rinnad. Mis sest, et tänu operatsioonile – see oli mu ainus päästerõngas! Oleksin tahtnud isegi natuke suuremaid... Kuid lõpuks tunnen minagi end naisena ja mu enesehinnang on kõvasti paranenud. Saan nüüd osta ilusat ja seksikat pesu, pluuse, mille alla pole pesu vajagi. Mulle on see tähtis.
Minu jaoks ei ole ilulõikus tabu, küll aga ühiskonna jaoks. Keegi pole mulle just midagi negatiivset öelnud, seevastu kadedust on tuntud küll. Aga on ka kiidetud, et sain oma ammuse unistuse teoks tehtud. Ega paljud ei teagi, et ma seda tegin. Ema oli operatsiooni pärast mures, aga ta siiski toetas mind. Ütlesin ka õele ja paarile lähemale sõbrannale ning muidugi teab mees. Eks see oleneb inimesest, kellele räägin tõtt ja kellele ütlen, et kannan push-up-rinnahoidjat.
Tean, et paljudel ei jää see samm julguse, vaid raha taha, sest need operatsioonid on kallid. “Appi, miks inimesed teevad neid rinnaoppe,” oigavad need, kel endal on C-korv. Sellised ajavad vihale!”
Niina (23, on lasknud teha kaks korda rasvaimu): “Tolerantsemalt suhtutakse neisse, kes lähevad operatsioonile iluvea pärast.”
“Mulle on tehtud liposuktsiooni kaks korda: esimene kord kõhult ja reie sisekülgedelt, teine kord reie väliskülgedelt ja “sangadelt”. Võisin esimest korda pärast rasedust tunda naha all jälle lihast.
Keegi pole vist siiani aru saanud, et käisin rasvaimus (v.a muidugi need, kes teavad). Pigem arvatakse, et pean dieeti või olen trenniga mõned kilod alla saanud. Seega ongi küsimused ja komplimendid tulnud rohkem dieedi ja trenni kohta. Kui ma suvel vanavanemate juures muru niitsin, kandsin pikki dresse, et armikesi jumala eest näha poleks, ehkki väljas oli 29 kraadi sooja.
See on tabuteema vähemalt praeguses Eestis. Miks? Aga miks on seks tabuteema? Sest see on liiga isiklik. Inimesed ei taha end teiste ees “alasti kiskuda”. Ja miks nad peaksidki? See on minu keha, minu mõtted ja vahel ka hirmud. Inimene, kes on endaga sada protsenti rahul, ei lähe iluoperatsioonile. Suurt vahet tehakse ka neil, kes lähevad lõikusele tõsise iluvea pärast, ja neil, kes lihvivad niigi normaalkaalus keha. Esimestesse suhtutakse ikka tunduvalt tolerantsemalt.
On neid, kes kiidavad sind uue look’i ja julguse eest taevani. Samas leidub ka neid, kes ei saa aru, miks on vaja nii palju energiat ja raha iseenda peale kulutada. Kuid kõige parem investeering on investeering iseendasse, seda nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.”
Triin (26, läbis rindade suurendamise operatsiooni): “Operatsioonist ei tea isegi mu vanemad.”
“Iluoperatsioone peetakse tabuks, sest see pole loomulik ega hädavajalik. Minagi ei tahaks silikoonibeibe kuulsust ja seepärast olen seda teemat teadlikult eiranud. Ma tean, et osa inimesi ei pea seda õigeks.
Oma läinudkevadise otsusega olen aga enam kui rahul – soovisin loomulikku tulemust ja ka sain selle. Tänu operatsioonile muudkui imestatakse, mis minuga on juhtunud, et ma nii säran. Isegi kõige lähedasemad pole aru saanud, mis on tegelikult selle taga. Ma ei öelnud vanematelegi, ainult mõned parimad sõbrad teavad. See on väga intiimne teema ja ma loodan, et ma ei kuule seda inimestelt, kellele ma pole tahtnud seda öelda.”
Agnes (34, läbis kõhuplastika): “Kunagi arvasin ka ise, et iluoperatsioone teevad imelikud.”
“Nooremana arvasin, et inimesed, kes lasevad endale iluoperatsiooni teha, on imelikud. Kuid nüüd, pärast enda lõikust, mõistan selle vajalikkust naisterahva hingerahule. Kui sind ikka enda juures miski väga häirib ja tekitab komplekse, halveneb su elukvaliteet.
Inimesed, kes ei olnud näinud mu armilist ja lõtva kõhtu, ei saanud operatsiooni vajalikkusest eriti aru. Aga nad leidsid, et kui ma seda nii väga soovisin, siis oli seda ehk vaja. Minuealised naised ja sõbrannad kiitsid mind väga.
Olen operatsioonist rääkinud pea kõigile lähedastele, sõpradele ja ka mõnele töökaaslasele. Ilulõikus ei ole minu jaoks enam tabu. Vastusest olen kõrvale hiilinud vaid juhul, kui see ei puuduta küsijat üldse.”
Irina (34, läbis rindade suurendamise operatsiooni): “Usun, et mõne aasta pärast võrdsustub see hambaarstiteenusega.”
“See operatsioon oli mu ammune unistus ja ma jäin tulemusega väga rahule. Nüüd, seitse kuud hiljem, ei saa enam arugi, et rindadesse on midagi pandud. Mu suurim hirm oli, et äkki ei võta organism proteese omaks.
Operatsioonist saladust ma teinud pole, vastupidi, olen selle üle väga uhke. Enamik mu tuttavaid teavad, ehk ainult vanaema mitte. Olen väga meelitatud, kui tuttavad-kolleegid küsivad, ja vastan meelsasti. Kui vaja, ka julgustan. Olen n-ö liikuv reklaam. Paar kolleegi ongi juba sama asja läbi teinud.
Kui siiani on iluoperatsioonid olnud pigem tabuteema, millest valjult ei räägita, siis usun, et mõne aasta pärast võrdsustub see hambaarstiteenusega. Püüdlus täiuslikkuse poole – mis saab selles halba olla?”
Kati (22, lasi ninalt kühmu eemaldada): “Eks kõik tahavad, et nende ilu peetaks naturaalseks.”
“See kühm ninal oli häirinud mind aastaid ja võin öelda, et operatsioon on mu senise elu parim otsus! Ka mitu kuud hiljem ei suuda ma ära imestada, kui armas mu nina nüüd välja näeb! Varem vältisin ma kaamera ette küljega jäämist või kellegi poole küljega istumist...
Lähedased algul pärisid, miks mul seda vaja on, aga tulemust nähes said aru küll. Samas need lähedased, kes operatsioonist ei teadnud, ei saanud muutusest aru enne, kui nende tähelepanu sellele juhtisin. Uskumatu, kui ignorantsed on inimesed! Või siis polnudki see, mis minus tekitas meeletuid komplekse, teiste jaoks nii ilmne? Ehkki enne oli mu nina lai ja kongus, nüüd on aga sirge ja nöbi. Isegi töökaaslased ei saanud aru!
Iluoperatsioone häbenetakse, sest eks kõik tahavad, et nende ilu peetaks naturaalseks. Minagi eelistan, et mu operatsioonist ei räägitaks. Kõige hullem oleks, kui elaksin väikelinnas ja mind hakataks kutsuma Nina-Katiks vms. Samas oleneb kõik enda suhtumisest. Kui sellest suurt numbrit ei tee ja uhkelt, uus nina püsti, ringi käid, ilmselt vaibuksid ka jutud.
Ent kuidas erineb iluoperatsioon näiteks kaalulangetamisest? Kui ülekaaluline võtab silmanähtavalt alla, ei ütle ju keegi: “Vuih, mis sa endaga tegid, häbi sul olgu!” Aga miks peaks hukka mõistma kellegi, kes laseb oma suured kõrvad väiksemaks lõigata?
Kui keegi mu nina kohta küsiks, tunnistaksin uhkusega üles ja negatiivse suhtumise korral soovitaksin sel inimesel endalgi mõni korrigeerimine ette võtta.”
Helen (24, läbis rindade suurendamise operatsiooni): “Tavaliselt ei poolda selliseid operatsioone need, kel endal pole selleks raha.”
“Paljud ei suuda uskuda, et just mina selle läbi tegin – kust ma võtsin julguse ja kuidas rahaliselt hakkama sain?! Mingit negatiivset vastukaja pole tulnud, pigem küsitakse põnevusega, kuidas ja mis täpselt toimus, ja tahetakse tissi katsuda. Operatsioonist teavad paljud mu lähedased ja ilmselt on nad sellest omakorda teistele rääkinud. Mul pole selle vastu midagi – siin kandis levivad jutud kulutulena ja varjata pole midagi.
Kui inimene pole mõne kehaosaga rahul, siis miks elada kompleksidega, kui seda saab kirurgiliselt korrigeerida? Ma ei tea, miks see on tabuteema, ka ma ise räägin siin ju valenime all. Kuid tavaliselt ei poolda selliseid operatsioone need, kes tahaksid ka endas midagi muuta, aga neil pole selleks raha. Tegelikult lasevad paljud end lõigata, aga avalikult sellest ei räägita.
Mind teiste arvamus ei huvita, peaasi on, et ma ise ennast oma nahas hästi tunnen. Mul on kindlasti plaanis veel mõni ilukirurgiline protseduur ette võtta.”
Mari (40, läbis kõhuplastika ja rindade korrigeerimise): “Mulle on öeldud: “Kas raha polnud tõesti mujale panna? Andnud parem mulle!””
“Ma ei häbene ennast enam ei magamistoas ega suvel rannas. Operatsioonidest teavad vaid väga lähedased. Kui keegi märkabki muutust, ei juleta sel teemal juttu teha. Jah, ilulõikused on tabuteema. Olen kohanud suhtumist, et vaid looduse poolt antu väärib kiitust. Samuti peitub väga halvustav suhtumine küsimuses “Kas raha polnud tõesti mujale panna? Andnud parem mulle!”. Aga andke neile vaid võimalus...
Seega olen ka mina teadlikult varjanud, eitanud ja vastustest kõrvale hiilinud. Samas soovitan kõigil, kes oma kehaga pahuksis, otsida endale sobiv ilukirurg, et siis koos leida parim lahendus “endaga leppimiseks”. Usaldage sisetunnet, see ei vea alt!”
Ly (oli rindade suurendamise operatsiooni ajal 46aastane): “Igaüks ei pruugi lähedaste negatiivse suhtumisega toime tulla.”
“Arvan, et olen üks vanemaid patsiente, kes sellise asja on ette võtnud. Olin unistanud sellest aastaid ja kui see oli lõpuks rahaliselt võimalik, otsustasin oma olematut rinnapartiid suurendada. Kui varem kandsin poroloonpolstriga rinnahoidjat ja korvid olid pooltühjad, siis praegu on korvid korralikult täis. Sain normaalse suurusega kenad rinnad. Olen nüüd palju julgem ega häbene end enam.
Vahetult pärast operatsiooni oli tunne, et kõik märkavad mu uut välimust. Kuid nüüd, kaks aastat hiljem, teavad sellest vähesed, sest valisin õige, mulle sobiliku rindade suuruse. Ainult üks kord küsis sugulane, kes oli mind rannas näinud, kas ma olen teinud operatsiooni. Vastasin ausalt, kuid palusin, et ta ei arutaks seda teistega.
Ma ei ütleks, et iluoperatsioon on tabuteema. Kuid väga isiklik on see küll. See ei mõjuta ju ainult su välimust, vaid ka edaspidist elu – kas igaüks on võimeline toime tulema lähedaste ja tuttavate negatiivse suhtumisega?”
Nele (34, läbis rindade suurendamise operatsiooni): “Ma ei poolda liialdamist, et ühest operatsioonist saab kaks, siis kolm ja neli...”
“Kuigi võisin pärast operatsiooni juba järgmisel päeval autoga 150 kilomeetri kaugusele koju sõita, siis käsi algul ikka valutas ja magada sain ainult selili. Aga see oli lõpptulemuse kõrval väike asi! Tunnen end nüüd palju naiselikumana: ennast peeglist vaadates, riideid valides jm.
Operatsioonist teavad kõik mu lähedased, parimad sõbrannad ja sõbrad ning mõned töökaaslased. Paar sõbrannat on küsinud nõu ja kui rahaliselt võimalik, otsustanud sama teha.
Kindlasti oleksin õnnetu, kui ma poleks pärast operatsiooni mehele meeldinud. Ehkki alguses oli mees ükskõikne, väites, et ma meeldin talle ka ilma operatsioonita väga, siis nüüd meeldib talle mu uus mina väga. Ta on seda korduvalt öelnud. Ta pole hakanud mind ehk rohkem armastama, kuid mu enesehinnang on paranenud ja tänu sellele paraneb muugi, alates kehahoiust ja lõpetades...
Negatiivset suhtumist pole ma kogenud, küll aga olen näinud seda foorumites. Kuid see on ju sügavalt isiklik otsus! Inimesed võiksid elada enese jaoks, mitte teha asju selleks, et olla naabrist parem, või jätta midagi tegemata, sest mine tea, mis naaber asjast arvab. Muidugi tuleb operatsiooniga seotud riskid enne läbi kaaluda.
Minu jaoks pole tabuteemasid, rääkida peaks saama igal teemal. Kindlasti ei poolda ma aga liialdamist, et ühest operatsioonist saab kaks, siis kolm ja neli. Ega liialdamine ole hea üheski asjas.”
Kadi (28, on teinud kaks korda rasvaimu): “Minu hädavale on kõva dieet.”
“Kuna käisin rasvaimu tegemas juba teist korda (mõlemad korrad pärast lapse sündi), siis nüüd oskasin seda natuke ka karta. Kõige hullem on ärkamine pärast operatsiooni, kui narkoos läheb üle, kõik kohad valutavad ja sa oled üleni jääkottide vahel. Kuid järgmisest päevast algab juba paranemine. Ja valu ununeb kiiresti, kui väiksemat riidenumbrit selga proovides avastad, et näe, mahubki ja istub ülihästi!
Järjest rohkem inimesi julgeb tunnistada, et nad on lasknud end natuke ilusamaks teha. Mõne aasta eest oli asi teisiti, kuigi operatsioonidel käidi ikka. Samas mulle ei meeldiks, kui keegi seletaks: “Kas sul raha mujale polnud panna? Operatsiooni asemel oleks võinud end ju liigutada ja dieeti pidada.” Aga nagu me teame, kõigile sellest ei piisa, et hea välja näha. Seepärast olengi teadlikult varjanud, kuidas mul õnnestus selliseks saada, nagu ma nüüd olen (asjast teavad vaid minu ja mehe vanemad ning kaks parimat sõbrannat). Minu hädavale on kõva dieet. Kui see aga peakski kuidagi välja tulema, ega ma siis valetama hakka: “Tegin jah, mis siis? Kas ei meeldi?”
Vanemad rääkisid nagu vanemad ikka: “Mis sul enne viga oli? Oli sul vaja sinna raha raiskama minna?” Mina arvan, et ennast peab oma kehas hästi tundma. Ja kui iluoperatsioon sellele kaasa aitab, siis on see igati õigustatud. Samas arvan praegu, et näolõikust ei teeks ma kunagi. Kuigi ma ei vaata viltu neile, kes on seda teinud. Ise teavad.”
