Juukselakk meie elus ehk salaja ja liiga palju
“Ema tegi külanaistele soenguid, kilukarbiga ja ilma. Nagu tollal kombeks oli, kasutati juukselakki ja palju. Lausa nii palju, et meie uhke ronitaim, mis tervele toale tiiru oli peale teinud, lihtsalt ühel päeval ära suri.”
“Laenasin õe peeglilaualt salaja lakipudeli, tegin omale pikkadest juustest hobusesaba ning lasin kohe südamest lakiga üle. Lõpptulemus oli VÄGA lakine!”
“Näppasin tädi tagant salaja pudeli, kuid muidugi ei jäänud juhtunu saladuseks. Oli ikka piinlik küll kui pärast suulist peapesu veel ka vee ja ohtra šampooniga pead tuli pesta.”
“Ostsime õega kahe peale suure pudeli. Siis olid paksud lokitatud tukad moes ning tukka tuli lakitada vähemalt kaks korda päevas. Juukseid pesime aga üle päeva. Nii nägid meie pead vahel välja nagu martsipanist tordikaunistused. Emale meie lakihullus ei meeldinud, seetõttu vedasime kammid-lakid kooli kaasa, ja tegime soenguid enamasti kempsus. Kuid ega see siis emal märkamata jäänud.”
“Olin hästi nooreke toona ja ilmselt sai lakki lastud ikka liiga palju. Kuna ema tagavaradest kõige uuemat pudelit võtta ei tihanud, kasutasin esimesel korralt tõenäoliselt juba aegunud lakki. Mäletan oma suurt pettumust kui peeglist vaatas mulle vastu pesuehtne õudus.”
Juukselakk — mitte ainult juustele
Naised on olnud läbi aegade leidlikud. Eriti nende asjade ja toodetega, millega varem elus pole kunagi kokku puututud. Nii on uue kasutuse leidnud ka juukselakk. Iseasi muidugi, mis põhjusel. Aga Marikal polnud valikut:
“Vist kaheksandas klassis oli mul juukselakki lausa hädavajalik kasutada. Need tüdrukud, kellel pärast kehalist kasvatust polnud riietumisruumis võimalik uhkustada välismaise deodorandi ja juukselakiga, olid kuidagi viletsamad. Olid mingid tumeroosad pudelid, nimega Kai ja Mai, mis neil vahet oli, ei mäleta — äkki oligi üks deodorant? Igal juhul pudelist Mai tuli kleepuvat ja vängelt-magusalt lõhnavat ollust, mille piisad jäid kuivades juustele sädelema. Kuigi kodumaine kraam, tekitas selle kasutamine üleva tunde… kuidas juustele mõjus, ei mäleta.”
Aga Reedal juhtus nii, et juustele taipas ta lakki lasta alles pärast kolmandat katsetust.
“Mu lemmiklilleks on lapsepõlvest alates olnud äraõitsenud võilill ehk siis selline hallikasvalge karvapallike. Leidsin ema peeglilaualt lakipudeli ja kuna pudeli kirjad lubasid kohevust ja püsivust, marssisin lakipudeliga joonelt õue ja lakkisin neid valgeid karvapalle. Nagu arvata võib, lõhkusin ma nii selle ilu ja kogu õu oli äkki lenduvaid võililleseemneid täis. Kuid sellega mul eksperimenteerimine ei lõppenud.
Samal sügisel kleepisin ma lakiga hundinuiasid. Katse võis õnnestunuks lugeda, sest lakk kleepus kenasti kaitsekihina ümber nuiade. Kuni jõudis kätte jõulude eelne suurpuhastus ja ma läksin tolmuimeja toruga kogematta hundinuiadele pihta… Koristamist oli palju, kuid õnneks oli mul tolmuimeja juba käepärast.
Teismelisena sain lõpuks aimu, kuidas lakki tegelikult kasutada tuleb. Nimelt tegime emaga jõuluõhtuks soenguid ja lakki saigi pudelist otse pähe pihustatud. Soeng püsis kenasti ja kaua. Ahjaa, esimesel korral ei taibanud ma lakki lastes suud-silmi ja nina sulgeda — nii köhisin ikka tükk aega…. ”
Mida kõike ilu nimel ei teeks…
“Suguvõsas oli juubelisünnipäev. Mul olid jalas esimesed ehtsad sukkpüksid ja pisikese kontsaga peokingad. Ema tegi lokitangidega soengu ja “laenas” mulle oma kallihinnalist juukselakki. Tundsin, et “nüüd olen ma naine”. Olin seitsmene!”
“Juuksed tupeeriti tohutu kõrgele ning kogu see kuhil lasti lakiga üle. Ohtralt oli lakki, sest pea muutus raskeks. Istusin lakipilves ja mulle tundus, et ma haisesin nagu kärbsemürk. Kuid ega siis peole saanud minemata jätta. Sifoonrätik pähe ja minek. Siiani naeran: mida kõike naine ilu nimel ei teeks…”
“Käisin algklassides, kui otsustasime pinginaabriga, et klassiõhtule tuleb end “üles mukkida”. Meie motoks oli: mida rohkem, seda uhkem. Siiani punastan, kui meenutan meie väljanägemist: juukseid ei saanud mitu päeva isegi pestes lahti, sest need olid kivikõvad.”
“Koolutasin nagu tavaliselt hommikul lokitangidega juukseid. Vanem õde oli aga eelmisel õhtul ostnud juukselakki. See oli midagi uut. Muidugi haarasin kohe pudeli, ise ühe käega lokitangide vahel juuksesalku hoides. Pikemalt mõtlemata pihustasin laki kuumale salgule ja … nii jäigi. Lokitangid jäid juustesse nagu liimitult. Õde lõikas kääridega lahti, osa juustest muidugi ka. Pärast seda ei olnud mõnda aega mul koolutajat vaja — käisin aastaid “poisipeaga”.”
“Kuumad kuuekümnendad tähendavad mulle siiani juukselaki lõhna. Tol ajal kasutati lakki ju teadagi ohtralt, sest soengud olid kõrged ja poleks muidu püsinud. Kuid ega siis õhtul keegi raatsinud juustest lakki ja soengut välja pesta. Hommikul piserdati “eilsesse” soengusse pisut vett, kohendati ning lasti uus lakipilv otsa. Olid ajad!”
