Kas abikaasad on ühte nägu? Uuringud näitavad, et see võib nii täitsa olla ja sel on päris mitu põhjust
Selle kohta on mitmeid teooriaid. Ühes uuringus näidati katsealustele pilti võõrast inimesest ja siis sellist pilti, kus katsealuse nägu oli teise inimese omaga digitaalselt kokku sulatatud. Sellised „hübriidnäod“ säilitavad teatud sarnasuse, kuid mitte piisavalt, et me neis oma näo ära tunneks. Antud juhul eelistasid katsealused nägu, mis oli osaliselt nende oma. Kui see on nii, siis pole ka ime, et endasarnane inimene tundub külgetõmbav.
Leidub ka lihtsalt tervest mõistusest lähtuvaid selgitusi. Üldiselt pole inimestel kombeks kodupaigast jäädavalt lahkuda, seega leidub palju piirkondi, kus enamik elanikkonnast saab väita, et nende suguvõsa elab seal juba kolmandat või neljandat või isegi kümnendat põlve. Kui lahkujaid ega saabujaid pole kuigi palju, püsib genofond sarnane ning geenid määravad ju välimuse. Sellistel juhtudel pole ka ime, et abikaasad on ühte nägu.
Kas teadsid? Kui abikaasaga sarnanemisel võib olla teatud evolutsiooniline eesmärk, siis oma koeraga ühte nägu olemine tundub täiesti mõttetu. Kuid kummalisel kombel näib teadus väitvat, et ka koeraomanikud meenutavad oma koeri.
Briti Kolumbia ülikooli teadlane Stanley Coren näitas katses naistele pilte neljast koeratõust (inglise springerspanjel, siberi husky, hagijas ja basenji) ning järeldas, et pikajuukselised naised eelistavad lontis kõrvadega koeri, samas lühikeste juustega naised eelistavad kikkis kõrvadega koeri.
Kui tegu oleks vaid ühe uuringuga, siis ei tasuks selle põhjal veel palju järeldada, kuid leidub veel teinegi. San Diego California ülikooli teadlased Michael Ray ja Nicholas Christenfeld lähtusid teooriast, et kui inimesed eelistavad endasarnaseid koeri, siis on nad sunnitud ostma puhtatõulisi, kuna nende koerte välimust täiskasvanuna saab ette ennustada. Segatõuliste kutsikate puhul on see palju raskem. Vabatahtlikele hindajatele näidati viitteist fotot koertest ja üht omanikust – iga katse puhul oli üks koertest selle inimese oma. Kahekümnest segatõulisest vaid seitse suudeti omanikuga kokku viia, kuid puhtatõuliste puhul suudeti seda hämmastaval kombel lausa kuueteistkümnel juhul kahekümne viiest.
Veidi mõistatuslikul kombel ei suudetud mainitud korrelatsiooniga seostada ühtki ilmselgetest omadustest, nagu karvasus, suurus või silmatorkavad koonu-/näojooned.
Kuid 1987. aastal läks asi veel imelikumaks, kui Michigani ülikooli teadlaste uuringust ilmnes, et abikaasad lähevad ühte nägu alles ajapikku. Nagu teadlased oma avastusest ette kandes isegi tunnistasid, polnud mingit põhjust seda eeldada, kuid nii see näis olevat.
Uuritud paarid polnud kuigi mitmekesised: valgenahalised vanuses 50–60 aastat, kes olid pärit Detroidist või Wisconsini osariigi väikeasulatest. Seega ühtlane valim, kuigi kogu riigi rahvastiku mitmekesisust see mõistagi ei peegeldanud. Tudengitest vabatahtlikele näidati tosina abielupaari näopilte, mis olid tehtud kahel eri ajal: abielludes ja kakskümmend viis aastat pärast pulmi. Näod olid küll segi aetud, nii et tudengid pidid vaatama üht nägu ja valima talle võimalikult sarnase abikaasa kuue vastassoost kandidaadi seast. Ükski tudeng ei näinud sama paari nii noore kui vanana ning fotosid oli kärbitud, et võimalikud sarnasused näiteks abikaasade riietuses tudengite hinnanguid ei mõjutaks.
Tudengid suutsid abikaasade fotosid märksa edukamalt kokku viia siis, kui pulmadest oli möödas kakskümmend viis aastat. (Teine kummaline detail oli veel see, et abielludes ei meenutanud abikaasad üksteist, kuigi ju pidanuks.) Uurijatele tuli see nagu välk selgest taevast, et abikaasad lähevad ajapikku ühte nägu, kuid selle võimalikud selgitused olid veelgi huvitavamad.
Varasemad uuringud olid viidanud toidusedeli olulisusele. Abielupaarid söövad enamasti sama toitu ning mõned võivad rohkem juurde võtta, teised jäävad saledaks. Seda on ka näost näha. Katse korraldajad järjestasid mehed ja naised siis kehakaalu põhjal, kuid siin ei täheldatud abikaasade vahel kokkulangevusi. Nii et toidusedel või vähemalt selle seos kehakaaluga polnud põhjuseks. Välistati ka võimalus, et kliima (päikese põhjustatud kortsudena) võiks rolli mängida. Uurijad naasid idee juurde, mis oli esimest korda välja käidud 1907. aastal. Emotsioonid, pea vereringe ja näolihased on omavahel seotud. Kui paarid aja jooksul sarnaseid emotsioone läbi elavad, siis nendega seonduvad ilmed, lihaste töö ja vereringe võivad nende näokuju sarnasemaks muuta. Emotsioonid võivad olla nii positiivsed, negatiivsed kui ka vahepealsed, aga oluline on just see, et abikaasad jagavad neid üha uuesti.
Nii et see uuring tekitas palju uusi mõtteid. Muuhulgas selgus, et mida rohkem ühte nägu on abikaasad, seda õnnelikumad nad väidavad end olevat (vahest siis selle tõttu, et nad on empaatilisemad).
1987. aastast peale on edasised uuringud kinnitanud selget seost abielupaaride (näos avalduva) isiksusetüübi ja välise sarnasuse vahel. Kui arvame, et paarid on ühte nägu, siis ei hinda me vaid pealiskaudselt näojooni; teeme ka (arukaid) oletusi isiksusetüübi kohta ning võrdleme kaht inimest ka selle poolest. Kui nende iseloomud näivad sarnased, siis tunduvad ka näod sarnasemad. Järjekordne tõend sellest, kui olulised on meie jaoks suhtlemine ja nägude lugemine.
See argument on ka loogiline. Kui inimesed peavad külgetõmbavaks neid, kes on nende moodi ja seega ka sobiva iseloomuga, siis võivad nad kauemaks kokku jääda ja rohkem lapsi saada. Seetõttu ongi meie liik tänaseni säilinud.
Katkend pärineb Jay Ingrami raamatust "Seletav teadus". Jay Ingram selgitab meile pead kratsima panevaid mõistatusi, võttes vaatluse alla paljud teemad alates tillukestest rakkudest meie kehas kuni universumi suurimate küsimusteni. Lahenduse saavad mõistatused: miks on rohutirtsul kõrvad kõhu peal? Kas on tõsi, et kasutame vaid kümmet protsenti oma ajust? Kuidas popkorn lõhki popsatab?
