Kohtumine näkiga
Otsustasime Kata, Seidi ja Liisaga oma riiki tundma õppida. Oma reisi me eriti ei planeerinud. Võtsime kaasa kõik hädavajaliku. Hädavajaliku all mõtlesime loomulikult oma parimaid hilpe, kogu meigikotti ja valiku kingi. Meie teele pidid ju jääma parimad linnad oma parimate ööklubide, pubide ja baaridega. Mitte et me väga klubitajad oleksime olnud, ennekõike meeldis meile ikkagi rokkmuusika ja muidugi ka bändipoisid. Olime noored ja hullud ja alkohol ei puudunud üheltki koosviibimiselt.
Lõpuks viskasime Liisa autosse ka telgi ja paar magamiskotti. Meie uhke teekond võis alata. Esimesed päevad ei teinud me midagi märkimisväärset, ostsime maapoodidest käepärast toitu ning magasime telgis, lihtsalt üksteise seltskonda, suve ja vabadust nautides.
Siis aga jõudsime Pärnusse. Mulle tundus, nagu hõljuksin pilve sees. Päike paitas mõnusalt mu põski, õrn tuuleiil jahutas ihu, ilusad poisid olid ümberringi ja suvepealinn kuulus meile.
Seadsime end sisse Valgerannas. Olime kui hullud tahes, aga magada tahtsime rahus. Otsustasime linna peole minna ning viskasime näppe, et leida, kes kaineks autojuhiks hakkab.
Mul polnud kunagi elus õnnemängudega vedanud, niisiis kaotasin ka sel korral. Tüdrukud otsustasid suure hurraaga otse klubisse põrutada. Minul polnud enam mingit tuju, poetasin lihtsalt mokaotsast, et lähen kõigepealt randa jalutama, kuna autosõit pani kõhus keerama. Ma teadsin, et ei suuda lõpmatuseni naermist teeselda ning jalutuskäik aitaks mul aega venitada.
Võtsin plätud jalast ja hakkasin veepiiril kõndima. Tundsin end veidi naeruväärsena, kuna see olukord näis nagu mõni stseen romantilisest filmist. Olin seda varemgi kogenud, et inimesed kasutavad vaieldes väljendeid „telenovelladest“. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda tobedam see kõik tundus ning ma otsustasin jaki seljast võtta ning selle peale istuda. Tahtsin seda õhtut ja aega enda sisse salvestada. Tõmbasin kopsud mereõhku täis, vaatasin täiskuud, mis ööd valitses, lasin liiva läbi sõrmede, soovisin sellesse hetke igaveseks kinni jääda.
Mõtted rändasid surmale. Lootsin, et surm on sama ilus kui minu armas hetk. Pärast seda aga hakkas mul veidi kõhe, asusin oma asju kokku koguma, kui äkki kogu südamest ehmusin. Nägin kuju merest välja tulemas. Oma kujutlusvõimega olen alati hiilanud ja tundsin, kuidas kõik ihukarvad ükshaaval üles tõusevad ning kuskil ülaseljas kuumad vood kui sipelgad ringi jooksma hakkavad. Olin peaaegu kindel, et surm tuleb mulle järele. Kui kuju veidike selgemaks muutus, sain aru, et surmast on asi kaugel. See oli lihtsalt mees.
Ta tuli otse minu suunas. Olin ikka veel hirmul ja ei teadnud, kas joosta või paigale jääda, tegelikult olin niikuinii kohale tardunud, nii et põgenemisest poleks midagi välja tulnud. Mees jõudis aina lähemale ning lõpuks lihtsalt istus minu kõrvale ja lihtsalt vaatas mulle silma, midagi ütlemata. Olin üdini segaduses, ei teadnud, mida arvata. Osa minust mõtles, et nüüd ta tapab mu, osa minust aga oli vaikne ja tahtis lihtsalt tasa temaga seal rannaliival istuda. Ma kuulsin vaid tema hingamist ja tundsin ta südamepõkseid.
Lõpuks avas ta häälepaelad ja vabandas, et mind ehmatanud oli. Ta nägi mu näost ja kehakeelest, et olen parajalt segaduses ega tunne end mugavalt. Aga ta hääl, see ei olnud maine, see tuli kuskilt sügavalt ja jäi mu hinge vibreerima. Ma ei osanud midagi vastu öelda, lihtsalt vaatasin teda ja lasin tal rääkida. Naeratasin koos temaga ja muutusin tõsiseks, kui tema vaikseks jäi.
Tundsin, et tahan ta naha alla pugeda, ma ootasin iga uut sajandiksekundit, et ta vaid mulle lähemale nihkuks. Ma tundsin juba iga sentimeetrit ta näos, tema mõnepäevase habemega lõuga, ta pikka nina, tugevaid kulme ja juuksepiiri. Ta huuli, mis olid täidlased, kuid mitte paksud, ta nahka, mis ei olnud hele, kuid ei olnud ka tume. Tema juukseid, mis olid mõnusalt soengust välja kasvanud, praegu veel märjad ja tema peal laiali kui liaanid, mis ümber puu keerdunud. Ma polnud midagi ilusamat näinudki.
Minu jaoks ei eksisteerinud tol hetkel muud maailma peale selle, kus viibisid Anna, mees, ja väheke liiva, mis meie alla jäi. Õhk oli teistsugune, mul oli liiga lihtne hingata. Olin lihtsalt üleni armunud. Äkki märkasin, et taevas on ebatavaliselt roosakaks tõmbunud, mulle jõudis kohale, et olin ajataju täiesti kaotanud ning olime jutelnud päikesetõusuni. Minus võttis võimust paanika, olin sõbrannadele lubanud, et liitun nendega klubis ja olin ju kaine autojuht...
Tõusin kiiresti püsti, puterdasin midagi kaineks autojuhiks olemisest. Mees lihtsalt võttis mu käest kinni ning ma täitusin sooja rahustava energiaga. Ta kummardus minu poole, tundsin ta lõhna ning pilku läbi suletud laugude. Aega polnud olemas, ta puudutas oma huultega mu suud, mu põlved läksid nõrgaks, tundsin oma kõhus mõnuseguseid elektrilööke ja suudlesin teda nii õrnalt ja ahnelt, kui suutsin.
Siis aga pööras ta ümber ja läks tagasi merre.
_______________
August toob kaasa pimedamad suveööd. Möödas on kaks mõnusat suvekuud ning kindlasti juhtus sel ajal miskit, mida tahad endast välja öelda, teistega jagada. Pane kirja huvitav, kirglik või lihtsalt naljaks lugu teemal SUME SUVEÖÖ ja saada meile. Järgneva kolme nädala jooksul loosime igal nädalal kõigi jutu saatnute vahel välja Maybelline´i meigikomplekti.
Suvejutu-konkursist loe lähemalt SIIT.
