Kui peaksid oma stiili kolme sõnaga kirjeldama, siis milline see oleks?
Naiselik, mugav, elegantne
Kui suur šoppaja sa oled?
Sellele vastamine on küll lihtne! Olen väga väike šoppaja - nagu mehed vist (naerab - toim.) Käin poes riideid ostmas ehk korra aastas - siis kui midagi tõesti vaja, valin välja ja ostan ära. Niisama vaatama ja "tsillima" poodi mind ei kutsu absoluutselt. Pigem vastupidi, see teeb mind närviliseks. Lisaks olen pigem taaskasutuse ja vahetamise usku - kellegi vana on kellegi uus. Seega poes šoppamas võib mind kohata nagu kuuvarjutust.
Milline ese sinu garderoobis on kõige hinnalisem ja milline on selle soetamise lugu?
Olin ikka unistanud disaineri kleitidest, aga olin neid vaid laenutada saanud. Uue laulu muusikavideo jaoks aga otsustasin lõpuks teha endale kingituse ja ühe ilusa kleidi osta.
Mulle jäi silma Gerli A. Chantelle`i looming, Gerlit tollel hetkel muideks ei tundnud veel üldse. Leppisin temaga kokkusaamise ja leidsingi sobiva imeilusa punase õhtukleidi.

Kleit oli kallis, ikka tuhande ringis, kui ma aga maksma hakkasin, siis ootas mind ees suur üllatus. Nimelt Gerli raha vastu ei võtnudki ja kinkis selle mulle tasuta! Lihtsalt sellepärast, et ta oli kuulanud mu muusikat Youtube'ist ja talle väga meeldis. See ongi minu garderoobi hinnalisem kleit ja selle "soetamine" tõi kaasa ka ootamatult uue sõbranna.
Aga kõige suurema sentimentaalse väärtusega ja miks just see?
Väga sentimentaalse ja hindamatu väärtusega on täielik reliikvia - kuldne õhtukleit aastast 1938, mille kinkis mulle Mart Sander. Mul oli au kanda seda kleiti "Naiste sõda" võtetel ja juba siis hinges ihkasin, et oh kui imeline kleit, justkui mulle loodud. Küll oli aga mu üllatus, kui mu raamatu "Minu Pariis" puhul sain kleidi Mardilt kingituseks!
See kleit kuulus ühele kõrgema klassi inimesele, kellel olid riietamiseks omad teenijad: seda ei saa selga ega ka seljast ära ilma kõrvalise abita.

Nii ka mina, pean seda kleiti kandes arvestama, et liiga hilja ei maksa koju minna, muidu naabrinaine magab ja ka mul tuleb kleidiga magama heita.