Moejutud Triin Lellepiga: seda kleiti ei saa seljast kõrvalise abita!

 (3)
Pariisist, kingitustest ja moest. Lisatud fotod!
Triin Lellep
Triin LellepFoto: KALEV LILLEORG

Muusik Triin Lellep, kes hiljuti ka oma esikraamatu "Minu Pariis" välja andis, tunnistab Naistekale, et kõige hinnalisemad asjad tema garderoobi on jõudnud lausa mõttejõul- ehk siis kingitustena!

Kui peaksid oma stiili kolme sõnaga kirjeldama, siis milline see oleks?

Naiselik, mugav, elegantne

Kui suur šoppaja sa oled?

Sellele vastamine on küll lihtne! Olen väga väike šoppaja - nagu mehed vist (naerab - toim.) Käin poes riideid ostmas ehk korra aastas - siis kui midagi tõesti vaja, valin välja ja ostan ära. Niisama vaatama ja "tsillima" poodi mind ei kutsu absoluutselt. Pigem vastupidi, see teeb mind närviliseks. Lisaks olen pigem taaskasutuse ja vahetamise usku - kellegi vana on kellegi uus. Seega poes šoppamas võib mind kohata nagu kuuvarjutust.

Milline ese sinu garderoobis on kõige hinnalisem ja milline on selle soetamise lugu?

Olin ikka unistanud disaineri kleitidest, aga olin neid vaid laenutada saanud. Uue laulu muusikavideo jaoks aga otsustasin lõpuks teha endale kingituse ja ühe ilusa kleidi osta.

Mulle jäi silma Gerli A. Chantelle`i looming, Gerlit tollel hetkel muideks ei tundnud veel üldse. Leppisin temaga kokkusaamise ja leidsingi sobiva imeilusa punase õhtukleidi.

Seotud lood:

Kleit oli kallis, ikka tuhande ringis, kui ma aga maksma hakkasin, siis ootas mind ees suur üllatus. Nimelt Gerli raha vastu ei võtnudki ja kinkis selle mulle tasuta! Lihtsalt sellepärast, et ta oli kuulanud mu muusikat Youtube'ist ja talle väga meeldis. See ongi minu garderoobi hinnalisem kleit ja selle "soetamine" tõi kaasa ka ootamatult uue sõbranna.

Aga kõige suurema sentimentaalse väärtusega ja miks just see?

Väga sentimentaalse ja hindamatu väärtusega on täielik reliikvia - kuldne õhtukleit aastast 1938, mille kinkis mulle Mart Sander. Mul oli au kanda seda kleiti "Naiste sõda" võtetel ja juba siis hinges ihkasin, et oh kui imeline kleit, justkui mulle loodud. Küll oli aga mu üllatus, kui mu raamatu "Minu Pariis" puhul sain kleidi Mardilt kingituseks!

See kleit kuulus ühele kõrgema klassi inimesele, kellel olid riietamiseks omad teenijad: seda ei saa selga ega ka seljast ära ilma kõrvalise abita.


Nii ka mina, pean seda kleiti kandes arvestama, et liiga hilja ei maksa koju minna, muidu naabrinaine magab ja ka mul tuleb kleidiga magama heita.

Kui palju on elu Pariisis sinu riietumist muutnud?

Pariisis ei kanta Chaneli kostüüme, kübaraid ega kõrgeid kontsasid, nagu tihti meile meeldib ette kujutada. Uue aja Pariisis kantakse hoopis mugavaid riideid, mitte liiga liibuvaid, ei ka miniseelikutele, kontsakingadele ja vähe meiki - tavaliselt vaid huulepuna. Minu arusaam ilust ongi seal elades muutunud ja nüüd hindan palju enam loomulikku ilu ja mugavust. Tavapäeval kannan ma harva kõrgeid kontsasid, ehteid, meiki, parfüüme, küüsi ei laki jne. Mida loomulikum, seda ilusam ja ka tervislikum, kui süüvida näiteks kosmeetikatoodete sisaldusse...

Kuidas sul hetkel läheb? Kas igatsed Pariisi ka?

Mul läheb hästi ja ma üritan olla loominguline tehes seda, mida antud maailmakorraldus lubab teha - teen modellitööd, kirjutasin raamatu, teleprojektid... Aga ma väga igatsen kontsertide andmist ja natuke ka Pariisi. Juba paari nädala pärast lendan küll Prantsusmaale eriloaga sealselt politseilt, aga kontsertide asemel salvestame hoopis orkestriga plaati. Proovin siiski võtta ka sellest enneolematust olukorrast mis võtta annab ja jääda igal juhul positiivseks.