Moekunstniku meenutus: Kuidas ma Brežnevit riietasin

 (1)
Kumb on kumb: Kõrvuti USA ja NSV Liidu moekunstnike looming
Kumb on kumb: Kõrvuti USA ja NSV Liidu moekunstnike loomingScanpix

Aleksandr Igmand oli esimene moekunstnik, kellest hakati kaheksakümnendate keskel rääkima kui Nõukogude parteiladviku ihuriietajast. Mõned aastad tagasi surnud mehe postuumselt ilmunud mälestusteraamat on tänaseks Venemaa poodidest lootusetult läbi müüdud.

See juhtus seitsmekümnendate aastate algupoolel. Moskvas asuva Üleliidulise moemaja direktor Viktor Jaglovski kutsus oma kabinetti noore kunstiku Aleksandr Igmanti, kellel paluti kaasa võtta harilik pliiats ja paber. Otse direktori kabinetis viskas Igmand paberile mõned meeste ülikonna eskiisid, lisas kanganäidised. Väidetavalt pidi mingi tähtis parteitegelane sõitma välismaale, tal oli vaja kähku head ülikonda… ühesõnaga, tavaline lugu. See, et parteiladvik kasutas üleliidulise moemaja teenuseid, oli avalik saladus. Kuid peagi selgus, et uus klient ei olnud sugugi mitte lihtsalt üks tähtis parteiboss.

Juba järgmisel päeval kamandati moekunstnik ja tema direktor kergetööstuse ministri juurde. Kutse põhjust ei seletatud, kaasa kästi võtta ainult pass ja mõõdulint. Koos ministriga istuti juba kolmekesi “Tšaikasse” ja kihutati Kremlisse. Seal juhatati mehed hiiglaslike mõõtmetega vastuvõtutuppa, seejärel aga sama hiiglaslikku kabinetti. Külalistele astus vastu… ei keegi muu kui seltsimees Brežnev isiklikult!

“Ootamatusest läksin üleni higiseks,” meenutab Igmand. “Kuid Brežnev tervitas soojalt ja palus edasi astuda. Tema laual lebasid minu eskiisid koos juuresolevate kanganäidistega. Minister esitles mind: “Leonid Iljitš, see ongi seesama kunstnik, kes teile meeldis.””
Tuli välja, et Brežnev pidi sõitma Indiasse kohtuma Indira Gandhiga ja ta vajas kerget suveülikonda. Igmand võttis mõõdud, minstri toodud näidiste hulgast valiti välja ülikonnariie (vähekortsuv sünteetikalisanditega linane, liivakarva!), ja noor moekunstnik asus palehigis tööle.

Kell ülikonna vastu

Põhimõtteliselt, oleks olnud rohkem aega, oleks Igmand saanud Brežnevi ülikonna vabalt ka ise valmis õmmelda. Elu oli teda õpetanud. Ta kasvas üles tööstuslinnas Magnitogorskis, ema saatis ta neljateistaastaselt metallurgiks õppima, kuid noorukile tehasetöö ei istunud. Ta läks mõne aja pärast õpipoisiks õmblusateljeesse, lõpetas kaugõppes kohaliku kergetööstustehnikumi, ja põrutas lõpuks Moskvasse, kus tema onu, kes kandis rätsepale vägagi iseloomulikku nime Singer, oli põhjalikult kanda kinnitanud. Tänu onu toetusele sai Aleksandr sisse Moskva tekstiiliinstituuti. “Tudengipõlve sukeldudes sain aru, et see on kogu minu tulevane elu,” meenutab Igmand.

Oluline teada:
  • Töö Brežneviga ei olnud mingi haltuura. See oli kohustus, millest ei saanud keelduda.
  • Muide, kodus käis Leonid Iljitš ringi pikkades meeste trussikutes, mida tookord kandis koduse univormina enamik vene mehi. Tõsi küll, Brežnevi trussikud olevat olnud väga kvaliteetsed.
  • Ükskord aga kärgatas välk selgest taevast — Brežnev sai Ameerikast paki! Pakis oli NSVLiidu USA suursaadiku Dobrõnini kingitus, trukkidega jakk ja laiad püksid. Kahjuks oli Brežnev selle kostüümi jaoks liiga paks.
  • Pärast instituuti sai ta tööle Üleliidulisse moemajja. See oli prestiižne koht. Palk — 80 rubla — oli äraelamiseks kummati napivõitu, ja kuna Igmand oli juba naisemees ja väikese tütre isa, tuli tal teha pidevalt haltuurat. Esialgu pöördusid tema poole kolleegid — kellel oli vaja mantlit, kellel pintsakut või pükse. Ajapikku aga tellijaskond laienes — oma esimese “kliendiülikonna” õmbles Igmand filmilavastaja Andrei Tarkovskile, kui see sõitis Veneetsia festivalile filmiga “Ivani lapsepõlv” (tuli välja, et varem ei olnud Tarkovskil ühtegi ülikonda olnudki), hiljem olid tema klientide seas veel näitlejad Venjamin “Athos” Smehhov ja Vassili “Shelock Holmes” Livanov, ükskord isegi Taganka teatri peanäitejuht Juri Ljubimov. Kuid töö Brežneviga ei olnud mingi haltuura. See oli kohustus, millest ei saanud keelduda.

    Esimene ülikond, mille Igmand Brežnevile õmbles, valmis moemaja rätsepate abiga välkkiirelt, paari päeva jooksul. Ja Leonid Iljitš jäi sellega väga rahule. Nii rahule, et kinkis tänutäheks moekunstnikule ja tema direktorile mõlemale kellad! “See kell on mul alles siiani, kuigi ta enam ammu ei käi,” märgib Igmand oma mälestustes.

    Trukid ja riiklik saladus

    Oma tööd riigi kõige tähtsama kliendiga pidi Igmand hoidma ranges saladuses. Samuti hoiatas kergetööstuse minister kohe alguses: “Ärge mingil juhul midagi paluge!”. Siiski tuli mehel rääkida Brežnevist oma naisele, moekunstnik Svetlana Katšaravale, kes sattus ärevusse — äkki ütleb mees Brežnevi kuuldes miskit ebasobivat ja ta pannakse vangi?

    “Iga kord, kui sõitsin proovi võtma, oli naisel vaat et kuivikuid ja puhas pesu valmis pandud,” meenutab Igmand kerge muigega. Aga midagi ei juhtunud ja ajapikku said nad Brežneviga nii headeks tuttavateks, et Igmant ei sõitnud proove tegema enam Kremlisse, vaid käis juba Brežnevi juures kodus ning suvilas. Ja muide, kodus käis Leonid Iljitš ringi pikkades meeste trussikutes, mida tookord kandis koduse univormina enamik vene mehi. Tõsi küll, Brežnevi trussikud olevat olnud väga kvaliteetsed.

    Tegelikult riietuski Brežnev väga konservatiivselt. Moest ta suurt välja ei teinud, eelistades kõrge kaelusega frentši tüüpi pintsakuid, kolm-neli nööpi ees. Muud detailid, näiteks pintsaku pikkus, olid talle üsna ebaolulised. Kuna ülikondades veedetud päevad olid tüsedale riigijuhile küllaltki väsitavad, pakkus Igmand ise Brežnevile välja, et õmbleb talle ametliku riietuse kõrval ka vaba aja ülikonna. See ettepanek võeti tänuga vastu.

    Ükskord aga kärgatas välk selgest taevast — Brežnev sai Ameerikast paki! Pakis oli NSVLiidu USA suursaadiku Dobrõnini kingitus, denimit meenutavast kangast õmmeldud tüüpiline ameerika farmeririietus — trukkidega jakk ja laiad püksid. Kahjuks oli Brežnev selle kostüümi jaoks liiga paks. Kuid see meeldis talle ometi nii väga, et tahtis tingimata täpselt samasugust, ainult et suuremat. Kas moekunstnik ei oleks nii kena ja laseks selle talle õmmelda?

    Loomulikult oli moekunstnik nii kena. Kuid probleem oli selles, et Nõukogude Liidus tookord trukke ei toodetud. Trukid aga meeldisid Leonid Iljitšile just kõige rohkem!
    Mida teha?
    Mõistagi lahendati küsimus ministeeriumi tasemel. Ministri asetäitja hankis kusagilt trukid ja Leningradis valmistas spetsiaalne tehas eritellimusel ka masina, mis need riidele paigaldaks. Igmand aga valmistas vahepeal ette koguni kaks kostüümi — et kui üks trukkide paigaldamisel nässu läheb, oleks teine varnast võtta…

    Lõppkokkuvõttes kulges ettevõtmine edukalt. Trukid löödi riietele peale, need ei tulnud lahti ja töötasid normaalselt. Ülirahul Brežnev sai korraga kaks kostüümi ja käis ameerika farmeririietuses igal pool ringi.

    “Sigmund” ja 15 parti korraga

    Igmanti sõnul olevat Brežnevi ettekujutus oma riigist üsna eluvõõras — talle ei teatatud, mida on poes saada ja mida mitte. Nii näiteks olevat ükskord piim Moskva poodides otsa lõppenud — seda lihsalt ei olnud mitte kusagil! Kui kumu piimadefitsiidist Brežnevini jõudis, helistas ta oma toiduainetetööstuse ministrile ja tegi tollele kõva peapesu.

    Järgmisel päeval oli piim olemas. Ükskord Krimmis aga pajatanud Brežnevi abikaasa Viktoria Petrovna Igmantile vapustusest, mis teda tabas kohalikul turul — tomatid maksnud seal kolm rubla kilo! Brežnevi pere elanud aga teadmises, et nende kilohind on viis kopikat…
    Brežnevil olevat olnud kaks kirge — käia jahil ja juhtida autot. Mõlemast räägitakse legende, ning tema ihuriietaja ei ole siin erandiks. Seda enam, et ta oli ise sage külaline riigipea residentsis, Moskvas 150 km eemal asuvas Zavidovos.

    Tavaliselt sõitis Brežnev sinna juba reede õhtul. Laupäeva hommikul küttis ta juba loomi, püss palgel. Igmand, keda Brežnev kogu aeg Sigmundiks hüüdis — nii oli talle ilmselt meelde jäänud, ja teda ei hakatud parandama ka — oli ka nende inimeste nimekirjas, kelle vahel pühapäeva õhtul jaotati kütitud jahisaak. Brežnev oli jahisaagi jagamisel helde käega. Tõsi, mõnikord polnud nende kinkidega midagi teha — korraga võidi tuua 15 parti. Või üks neljandik metssiga. Ole mees ja pista kinni!

    Erilisi hüvesid Igmand Brežneviga töötades ei saanud. Tõsi, tema kuupalk tõusis ajapikku 140 rublale, millele riigikassast lisati 50 rubla. Kui Igmand kogemata ühele KGBlasele välja lobises, et töötab Brežneviga, ei lastud teda, sisuliselt ju Nõukogude liidu tipp-moekunstnikku, ka tükk aega välismaale. Ainuke asi — kui Brežnev sai teada, et tema riietaja elab neljakesi 27-ruutmeetrises, palus ta alluvaid, et Igmandtile eraldataks veel üks ühetoaline korter uues 14-kordses majas Moskva kesklinnas. Ja seda lõpuks ka tehti, ehkki suure surmaga.

    Mantel mausoleumil seismiseks

    Kummati polnud riigipeaga töötamine sugugi lihtne. Nii näiteks pidi Brežnev sõitma Krimmi puhkama ja vajas kergeid suvepükse — kummiga, mitte nööpidega — kohe järgmiseks päevaks! Igmand, kes Brežnevi figuuri päris hästi tundis, lasi need ühe öögapäevaga valmis teha. Ise aga sõitis rahumeeli Taškenti, kus pidi toimuma moemaja suur väljanäitus.

    Kuid just enne moedemmi algust kutsuti Igmand kiirkorras Krimmi — Brežnevile on püksid väikesed, tuleb teha uued! Midagi polnud parata, Igmand kärutati lennukiga Moskva kaudu Simferoopolisse, kus lennuki trapi kõrval ootas teda suvilasse viimiseks Brežnevi helekuldne Mercedes, Sakasamaa riigikantsleri kingitus… Sõnaga, püksid tuli õmmelda uued. Vanad püksid aga sai endale turvameeskonna ülem, kellele need väga meeldisid.

    Teinekord palus Brežnev: “Kuule, Sigmund, mulle anti siin üks orden — see tuleb pintsakule kinnitada. Tee nii, et oleks vastav auk.” Moekunstnik palus ordenit töö juurde laenuks kaasa — et see auk ikka õigesse kohta jääks. Toodigi orden — aga see oli üleni briljantidega üle külvatud! Kuid midagi polnud parata, ilus vidin tuli siiski kaasa võtta. Ja Igmand palus kogu aja, mil orden tema käes oli, kõiki taevaseid jõude, et see ära ei kaoks….

    Kui Brežnev pintsaku ühes ordeniga tagasi sai, olevat ta isegi muianud: “Neh, ongi alles — ei olegi kaotsi läinud.” Umbes nii, et polegi mehed seda maha joonud!

    Igmand disainis Leonid Iljitšile oktoobripühade tarbeks ka spetsiaalse mantli. Muidu polnud Brežnevil üleriideid eriti vaja — talle anti ju auto alati treppi, ning selle kolme meetri jooksul, mis tal uksest autoni läbiseks kulus, ei jõudnud ülikonna väel külm hakata. Autos aga töötas küte täisvõimsusel — vene värk, isegi valitsuse autos ei saadud kütte reguleerimisega hakkama.

    “Oktoobripühade mantel” õmmeldi spetsiaalsest kolmekihilisest gabardiinkangast, seestpoolt lühikesekslõigatud lambanahast voodriga. Mantel sai valmis vahetult enne järjekordset mausoleumil seismise vooru, ning Brežnev tunnistas hiljem, et tundis ennast väga mõnusalt — temal oli soe, samal ajal, kui teised “kotkad”, Poliitbüroo liikmed, olevat tavalises üleriietuses kõvasti külmetanud!

    Smoking Putinile

    Igmand tunnistab, et pärast Brežnevi surma jäi tal tähtsaid kliente jalamaid vähemaks. Paljud inimesed olid ühtäkki kusagile kadunud. Kuid suure moemaja ühe tippkunstnikuna ta selle üle eriti ei põdenud — tööd oli sellegipoolest kogu aeg kõvasti. Tõsi, Igmanti mäletasid ka uued, Jeltsini-aegsed ametimehed, kes tahtsid, et ta Jeltsinile riideid tegema hakkaks. Paraku ei järgnenud sellele ettepanekule ühtegi telefonikõnet ega konkreetset pakkumist…

    Jaanuar 2009Jaanuar 2009

    Uus MOOD: Kliki pildile ja lehitse uut ajakirja

    Igmandi järele tundis mingil ajal karjuvat vajadust ka Boriss Berezovski, kes kamandas mehe suisa suvepuhkuse ajal Moskvasse, et too võtaks smokingimõõdud Vene Föderatsiooni valitsuse peaministrilt — tookord oli selleks Vladimir Putin. Putiniga jõudis Igmand kaugemale kui Jeltsiniga — nad suisa kohtusid ja Putin lasi endalt isegi oma mõõdud võtta. Smoking õmmeldi kibekähku valmis, kuid paraku polnud Kremli noortel võimumeestel ühtäkki enam aega sellele järele tulla — ja ükski telefoninumber ei vastanud ka. Ning moemaja müüs Putini smokingi lõpuks lihtsalt maha.

    “Kujutate ette, keegi käib praegu võib-olla ringi smokingis, mis on õmmeldud Putinile. Ega oska seda isegi kahtlustada,” muigab Igmand oma raamatus.
    Mis puutub moekunstnikusse endasse, siis tema oli pikki aastaid ainuke meestemoe looja Kusznetskil asuvas üleliidulises moemajas. Ja kuna moemaja tegeles ka vabrikumoe väljatöötamisega, riietas Igmand faktiliselt suuremat osa Nõukogude liidu meessoost elannikkonnast. Ainult et seda kuigi laialt ei teatud.

    Paraku ei jätkunud mehel piisavalt võitlusvaimu, nagu seda oli tema kolleegil ja vanal sõbral Slava Zaitsevil, et vene tšinovnikutega maid jagada. Üheksakümnendate algusest oli Igmand oma moemaja, mis nüüd kandis nime Dom modelei na Kuznetskom kunstiline juht. Kahjuks asus see maja Moskva kesklinnas ning müüdi 2003. aastal töötajate selja taga lihtsalt maha kui väärtuslik kinnisvaraobjekt. Seetõttu lõpetas 1944. aastal loodud üleliiduline moemaja oma tegevuse napilt aasta enne kuuekümnendat juubelit. Aleksandr Igmand, kes andeka moeloojana oleks kahtlemata väärinud suuremat tähelepanu, suri ootamatult kolm aastat hiljem.