Appi, meil on vaaraosipelgad?

 (19)
Vaaraosipelgas

Tuttav helistas mulle ja teatas nutuse alatooniga hääles: ”Tead sa, meil on vaaraosipelgad! Ütle, kuidas ma nendest lahti saan?” Esimese hooga kippus keelele kibe käibefraas — parim viis sipelgatest lahti saada on ise majast välja kolida. Aga eks ole ka teisi ja oluliselt vähem kardinaalseid võimalusi.

Palusin tal selle asemel aga rahuneda ja oodata järgmist päeva, et küll ma siis vahepeal uurin, mis ja kuidas ning küll siis juba kahepeale midagi sobivat välja nuputame. Esimeseks lohutuseks ütlesin vaid, et Lääne-Euroopas nimetatakse vaaraosipelgat “kõrgema elustandardi näitajaks”, sest ta asustab peamiselt uusi ja moodsaid hästi köetavaid linnaosi. Seega supilinnad, pääskülad, koplid, vana-pärnud ja muud vanad asundused võivad vaaraosipelgate suhtes kaunis muretult elada.

Sinna sattunud sipelgad kannatavad alatise soojapuuduse käes ja kaovad varsti ka iseenesest ära. Kuid sellele vaatamata on esimene ehmatus suur ja kahjuks ei ole keegi meist sellise üllatuse eest kaitstud. Nii otsustasingi valgustada nende soovimatute allüürnike elukombeid ja sellest lähtudes pakkuda võimalusi nendega toime tulemiseks.

Tulnukas troopikast

Kui rootsi teadlane Karl Linné 18. sajandil Egiptuses uut, üsna tähelepandamatut sipelgaliiki kirjeldas, ei osanud ilmselt keegi ette näha, et paar sajandit hiljem saab see liik üle kogu maailma tõsiseks nuhtluseks. Linné kaasajal võis seda putukat kohata vaid troopilistel aladel. 1820-ndatel leiti vaaraosipelgat aga hoopis põhjapoolsemast paigast, nimelt Inglismaalt. Sellest alates on vaaraosipelgas end meie endi tõhusal kaasabil märkamatult, kuid järjekindlalt üle maailma laiali asustanud, muutudes tüütuks kaaslaseks meie mugavates elupaikades, haiglates, kauplustes, toitlustusasutustes ja mujal.

Praeguseks on vaaraosipelgas levinud kõikjal v.a. Antarktis. Eesti esimene vaaraosipelgas leiti 1971. aastal suvitajate poolt Elva restoranist. Ja juba varsti ka teistes linnades ja asulates. Vaaraosipelgas võib pesitseda kus tahes. Sageli võib neid leida kõige ootamatumates kohtades: lillepotis, leivapätsis, laevalgusti kuplis, seinavaiba all, telerikastis, kapis puhta pesu vahel, raamatu köiteselja all, ravimikarbis, õõnsas noapeas jne. jne. Vaaraosipelga leviku määravad kaks tegurit — SOOJUS & TOIT.

Sooja ja veelkord sooja!

Sipelga optimaalne pesitsustemperatuur on +27-28°C, seega leiame nende pesi peamiselt küttekollete või soojaveetorude lähedusest. Ahjuküttega korteri kõikuv temperatuur ei meeldi talle sugugi ja pikalt mõtlemata kolib ta esimesel võimalusel soojemasse kohta ja kui seegi piisavalt hea ei ole, siis uuesti ja uuesti mujale. Vaaraosipelgad ei seo ennast kunagi kindla asukohaga. Nad ei ehita, sipelgate mõistes, tegelikult mingit pesa, vaid kasutavad valmis õõnsusi. Terve nende pere mahub umbes sõrmkübara suurusesse ruumi.

Vaaraosipelgas on väike ja väga sale, mahtudes seepärast igasse prakku: töösipelgas vaid 1,5-2,6 mm pikk ja kuni 0,6 mm lai. Ta on nagu kass: kust mahub läbi tema pea, sinna mahub probleemideta ka keha järele.

Pole siis ime, et vaaraosipelgas levib eelkõige uutes elamurajoonides, kus kesksest katlamajast tulev soojusvõrk on nagu loodud tema liikumisteks ühest kohast teise. Kui veel soojatoru isolatsioon on piisavalt niiske, siis pakub see vaaraosipelgatele ideaalseid hästikaitstud pesapaiku. Siin on vaid üks probleem — elupaik on toidust liiga kaugel. Kuna sipelgas orienteerub haistmise ja maitsmise abil, siis pimedus nende elu ei häiri. Korraliku sipelgana tähistavad nad näärmenõre tilgakestega pesa- ja liigikaaslaste jaoks lõhnaga peamised toitumisrajad ja ühendusteed pesade vahel.

Korterites paiknevad pesad peamiselt köögi või sahvri seintes. Suurlinnades tehtud uuringud näitasid, et vaaraosipelgas hõivab uue üheksakorruselise elamu umbes kahe aastaga. Nende sipelgate pered jagunevad kergesti — sülemlevad, mis ongi uue pere ainus tekkeviis. Kuna tütarpered jäävad omavahel ühendusse, siis on perede piiritlemise peaaegu võimatu.

Suurtes kolooniates võib elada kümneid tuhandeid töölisi ja sadu munevaid emasid vaaraosipelgaid. Sünantroopsete putukate (inimasustusega kaasnevate) uurijad arvavad koguni, et ühe mitmekorruselise elamu sipelgate asurkonda tulekski ühe perena käsitleda ja vastuaktsioonidel sellest ka lähtuda.

Kaetud lauad ja maitse-eelistused

Sipelgas kui loomu poolest lihasööja loom eelistab oma menüüs putukaid. Kui tema teele satub ette surnud kärbes või liblikas, hävitatakse see jalamaid. Seega on eelkõige ohustatud putuka- ning loomanahkade kogud, st. ka karusnahad, villased esemed jmt, kuid rünnatakse ka elusaid, endast mitmeid kordi suuremaid putukaid. Vaaraosipelgate pärast on mitmed loomaaiadki pidanud loobuma kaunite troopikaputukate kasvatamisest.

  • Meie kaasüürilisena on vaaraosipelgas paratamatult sunnitud leppima meie toiduga. Kuid tal on oma maitse-eelistused: loomaliha eelistatakse sealihale, kõige ligitõmbavamam on maks, millega saab pesast välja meelitada isegi emasid. Keedetud lihas tungib ta ennekõike luudes peituva üdini. Hea laseb ta maitsta aga ka teistel valgurikastel toiduainetel — keedetud või toores munavalge, kohupiim, armastatakse munabiskviiti, s.t. torte ja kooke. Viimaste hulgast võetakse eelistatult ette alkoholi sisaldavad tooted.

  • Haiglates tõmbavad vaaraosipelgat ilmselt mõned ravimid ja desinfitseerimiseks mõeldud vahendid. Kuid kindlamast kindlam, et atraktiivseim paik vaaraosipelgatele on patsientide veritsevad ning mädased haavad. Haavamäda näib kuuluvat sipelga suurimate maiuspalade hulka.

  • Lastehaiglates tüütavad nad eriti neid lapsi, kellel eritub rohkesti sülge. Sipelgad võivad hammustada nende õrnu huuli ja silmalauge.

  • Talumatuid ebamugavusi põhjustavad kipsmähiste alla tunginud vaaraosipelgad, torkides ja kõditades niigi kergelt haudunud nahka oma jalaküüniste ja astlatega.

  • Pesumajade troopiliselt soe ja niiske kliima meenutab sipelgale nende kunagist kodumaad. Siin leiab ta toitu mustast pesust. Mõnikord lähevad nad oma soojaotsingutega nii kaugele, et asutavad ka puhaste triigitud linade virnu. Sipelgad tegutsevad oma saagi kallal öösel ning ikka hulgakesi.

    Kuidas vaaraosipelgast välja kolimata lahti saaks?

  • Tapvaim tõrjevahend on külm. Kui talvepakasega õnnestuks kasvõi üheks ööks kõik aknad lahti jätta, soojakraanid kinni keerata, riided välja viia, kõik laekad ja kapid avada nii, et külm tungiks kõikjale, ka seinapragudesse, on vaaraosipelgas kadunud. Paraku on see kahjuks harva teostatav menetlus.

  • Otsene hävitamine putukatele mõeldud puutemürkidega ei anna soovitud tulemusi, sest see hävitab eeskätt töösipelgad. Need, kes pesas, jäävad ellu. Kadusid kompenseeritakse aga haude intensiivistamisega, nii jääbki tõrje tulemus märkamata.

  • Mürkhõrgutiste kasutamine. Põhimõte on lihtne: sipelgas, kes mürgistatud meelistoitu sööb, ei tohi mitte kohe surra, vaid ta peab sellega jõudma pessa ning seal ka, sipelgate kombel, toitu pugust teistele edasi andma. Selliselt mürgistatakse ka emasipelgad, mis ongi kõige olulisem. Mürgina kasutatakse kõige sagedamini mitmesugustes segudes booraksit (müügil apteekides), mis on inimesele üsna ohutu. Segusid võib valmistada ka ise.

    Segu number 1: lahustada suhkrut vees (vahekorras umbes 1:2), atraktandiks lisada veidi mett ja hallituse arengu peatamiseks glütseriini. Booraksit lisada umbes 20 g 0,5 liitri segu kohta. Segu kallatakse madalatele purgikaantele ja asetatakse sipelgate liikumisteedele. Kuivamise vältimiseks kaetakse kaaned millegagi, jättes kitsa prao. Mee lõhna järgi leiavad sipelgad söötme tingimata kätte.

    Segu number 2: lasta 100g toorest maksa (sobib ka veisehakkliha) läbi hakkmasina, millele lisada 10g booraksit. Lisada juurde, kuni veerandi ulatuses kogumahust glütseriini. Siis tuleks booraksi kogust samaväärselt suurendada.

  • Tõrje nõuab suurt järjekindlust. Söötmeid tuleb välja panna vähemalt kaks kuud järjest, sulgedes samal ajal juurdepääsu ülejäänud toiduainetele. Kui sipelgaid enam ei ilmu (kontrollida öösel!), lõpetatakse tõrje. Seejärel pannakse aeg-ajalt kontrolliks välja mürgistamata liha või maksa.

  • Tõrjet tuleb teha korraga kogu majas. Muidu juhtub paraku nii, et vaaraosipelgad võivad mõne aja pärast taas välja ilmuda ja seda naaberkorteritest, kus tõrjet ei tehtud. Ühe korteriomaniku jõupingutused vaaraosipelgatest lahti saamiseks jäävad vaid tõmbluseks tormituules.