FOTOD: Ideid ja inspiratsiooni — aed kahest ajastust

Konkursi Kodu Kauniks 2011 finalist
FOTOD: Ideid ja inspiratsiooni — aed kahest ajastust
Juta Kübarsepp

KODU&AED: Kolme põlvkonna kodus Viimsis on vana suvilaaiaga oskuslikult sobitatud uus maja ja elukorraldus.

Kes: Kaks õde oma perede ja emaga.

Mis: 2200 m² krunt seitsme aasta eest ehitatud paarismajaga.

Kus: Viimsi poolsaarel Haabneemes.

Milline: Savipõhjaga pinnas tuulisel rannikul.

Kui Kristina ja Kaarini vanaisa 1939. aastal Viimsi mõisahärralt suvitamiseks tüki maad ostis, siis ümbruskonna põldude vahel peale paari maja rahvast palju polnudki. Supelsakste elu ei saanud pere siiski kaua nautida — muutunud aegadel oli kogu krunt üles haritud. Sõjaajal kasvas siin koguni suhkrupeet, millest siirupit keedeti, mäletab vanaperenaine Maie Hiedel — saada polnud siis ju midagi… „Nüüdne aiapidamine on selle kõrval lust ja lillepidu,” nendib ta aia ajalugu meenutades.

Aia algusajast on alles mitu kõrge võraga puud, mida hoitakse lugupidavalt nagu ajaloolisi raame. Kui suvila asemele ehitati uus maja, tuli paratamatult osa puid maha võtta, teisi peab aga hoolsalt lõikama, muidu kasvaksid vanad sordid taevasse. Põlised puud tekitavad aga turvalise mulje ja loovad omaette aiaruume, nii et rannaküla tuul on tunda vaid kõrgel peade kohal.

Tervikuga arvestav kujundus

Suvila asemele ehitasid kahe õe pered paarismaja, kus on ka emale väike omaette korter. Avar aed jaguneb samuti kolmeks, millest suurema osa moodustab ühiskasutuses ala laste mänguplatsi, sissepääsutee ja viljapuuaiaga. Kummagi pere kujundada on jäänud oma eesaia pool, veerandik kogu krundipinnast. Kujunduses on arvestatud sulandumist ülejäänud aiaga. „Meil sai läbivaks teemaks kivi, mille abil tõstsime murufoonist kõrgemale nii kiviktaimla, igihaljad taimed kui ka varjutaimla,” kirjeldab ühe majapoole peremees, Kristina abikaasa Mati Keinast põhivalikuid.

Seotud lood:

Kujunduspoole eestvedajaks ongi olnud Kristina, kes on aiaideid kogunud maailmas lahtiste silmadega ringi liikudes, aga ka ajakirju uurides. Aianduse põhitõed õppisid õed juba vanaemalt-vanaisalt: milline taim tahab päikest, milline vett. „Meie suved Kaariniga möödusid vanavanemate seltsis ja oleme juhindunud nende tarkusest,” meenutab Kristina.

„Kuna oleme abikaasaga mõlemad tööga hõivatud, oli üheks märksõnaks vähene hooldus,” ei tee Mati saladust, et mugavus on aeda pidades tähtis. Mati nimetab nende nüüdset valitud laadi „suhteliselt metsikuks“ — terviku poollooduslik mulje sobib ka rannaala loodusliku taustaga.

Looduslikule savipõhjale on aia huvides toodud siiski ohtralt juurde kergemat viljakat pinnast. „125 tonni muruplatsiks, lisaks 25 tonni kompostmulda okaspuudele,” näitab Mati üsna väikest ala. Töö on end õigustanud, taimed on terved ja tugevad. Sabiina kadakas tunneb end hästi koguni kase all, muidu ju väga toitainevaeses ja kuivas kohas.

Hooldus olgu lihtne

Aia hooldamisega saadakse üheskoos hakkama suurema mureta. Mati teeb koos poja, 18aastase Sebastianiga tavapäraseid „meestetöid”, maja naispool panustab rohkem lillepeenardesse ja tarbeaeda.

„Igal aastal tuleb veidi nakitseda ka suure elupuu kallal ja hoolitseda, et ta talvel lumekoorma all ei murduks,” kirjeldab Mati meestetöid. „Nööre on seal võras palju, et puu laiali ei vajuks. Perepoeg saab üksjagu ronida, kõrgemate oksteni ma enam ise ei ulatu.”

Ka kividega tegelemine on nõudnud rohkem meherammu. Mati valis karjäärist oma kätega paekivitükid, ladus need teeks ja hoiab teed ka puhtana. Kiviehituse krooniks on hingega tehtud kiviktaimla, kevadõitsemisega pilgupüüdja. Taimed on aga siingi valitud nii, et lillede vahel oleks piisavalt pinnakattetaimi, kes peenart vallutades säästavad rohimisest. Kivid on ükshaaval mujalt kohale tassitud, kohalik pinnas neid palju ei pakkunud.

Omaette aiaruumi moodustab keset muru kasvav silmapaistvalt kena vaarikapeenar, mida saab niidukiga mõlemalt poolt vaos hoida. Salanippe pererahval selle hoolduseks pole, sügisel roogitakse ikka vanad varred välja, tehakse vahed korda ja antakse väetist.

Rohkem kui miski muu rõõmustab peret aga see, et ühisel krundil saadakse endiselt nii hästi läbi. „Paljud olid skeptilised, kui me majaehitust alustasime ja hoiatasid, et niikuinii lähete tülli ja tõmbate lõpuks aia vahele. Siiani oleme tõestanud, et meil oli õigus, kõigil on siin hea ja igaühel ka oma ruum, kus toimetada,” näeb Kristina ühise aiapidamise eeliseid.

Tulevikule mõeldes räägitakse vaid lehtla ehitamisest, kui maja ning aiaga sobiv harmooniline lahendus leitakse. Et vana ja uus ikka teineteist toetaksid.

Õue keskel troonib hiigelsuur elupuu. Põhirõhku andvad püsikud on osavalt kombineeritud suvelilledega, kellest enamik kasvab amplites-pottides. Kevadet ehivad krookused ja nartsissid, aiaservas siniliiliad ja juba vanast ajast õuel hõljuv spargel ehk harilik aspar Asparagus.

Uue maja ette rajati ilupeenrad — kevadel naudivad päikest kiviktaimlataimed ning alates südasuvest roosid. Aeda ümbritsevaid hekke on noorendatud ja uuendatud.

Pirnipuu ’Tervishoiunõunik’ on pärandus aia algusaegadest, vanu viljapuid hoitakse vormis hoolsa lõikusega.

Vanast ajast piiravad aeda sirelid, ebajasmiin ja pügatud kuusehekk. Kividega piiratud istutusalas on mägimänni kaaslaseks kanada kuused ’Conica’ ja roomavad kadakad. Roniva hortensia alla mattuv aiamaja peidab aia- ja grillitarbeid, maja tagant algab õhtupäikest nautiv varjupeenar.

Kolme leibkonna kodu, modernse ilmega paarismaja on osavalt sobitatud rahuliku ilmega vanasse suvilaaeda, säästes hoolsalt olemasolevat taimestust.

Loe lisaks ajakirja Kodu&Aed septembrinumbrist!