Kõrvitsaga kaariese vastu?

Naistekas 10
Kõrvitsaga kaariese vastu?
Corbis/Scanpix

Kõrvitsaliste sugukonda kuulub kuni 110 taimeperekonda umbes 640 liigiga. Põhiliselt on need troopilist päritolu, kultuuristatud on neist üle poolesaja liigi, sealhulgas ka kurk, melon, arbuus jt. Euroopasse jõudis kõrvits 16. sajandil.

Kõrvitsa tavavormi viljeldakse meil nii kasvuhooneis kui ka avamaal. Viimasel juhul tuleb taimi muidugi ette kasvatada, sest sooja piirkonna päritoluga taim ei talu külma, ka kevadist juhuslikku öökülma. Kuna taim eelistab huumuserikast mulda, saadakse häid tulemusi kompostihunnikul kasvatamisel, eriti kui hunnik asub tuulevaikses kohas ja päikesele avatult.

Sügisel viljade koristamisel peab samuti arvestama sellega, et isegi kerge külmanäpistus võib säilimisaega tunduvalt lühendada. Muidu seisavad kõrvitsad kuivas ja jahedas kohas kirjanduse andmeil järgmise suveni, isiklike kogemuste põhjal mõnevõrra kauemgi.

Kõrvitsat hinnatakse väärtusliku köögiviljana. Kollase viljaga sortidel on viljaliha aromaatsem ja tihedam kui rohelistel. Enne toiduks tarvitamist kõrvits (erinevalt kabatšokist) kooritakse, eraldatakse ka sidekude koos seemnetega. Mõistlik perenaine ei viska seemneid muidugi ära, vaid kuivatab ja kasutab hiljem.

Toiduks tarvitatakse kõrvitsat väga mitut moodi, Eestis peamiselt keedetult salati või supina. Kõrvitsast saab häid kergesti seeduvaid dieettoite. Kui saia- või koogitainale lisada keedetud kõrvitsat, teeb see saia kohevaks ja annab ilusa kollase värvuse. Mulle meeldib kõrvits kõige rohkem õhukeste viiludena pannil praetuna.

Kõrvitsa seemned sobivad maitseaineks piparkookide valmistamisel.Kõrvitsahoidistest on tuntumad marineeritud kõrvits, kõrvitsakompott, kõrvitsa- ja õunamarmelaad ning -võie. Kõrvitsat tarvitatakse ka pohlade hoidistamisel õunte asemel.

Toiteväärtuselt hinnatakse kõrvitsat võrdseks lillkapsaga: 100 g = 20–30 kcal.Kõrvits sisaldab kuni 92% vett, lisaks suhkruid, valku, rasva, pektiinaineid, fermente ja orgaanilisi happeid. Viljaliha kollane värvus tuleneb rohkest karotinoidide sisaldusest, eriti beetakarotiini küllusest (mida on rohkemgi kui porgandis). See on meie organismis A-vitamiini moodustumise eelühend. Leidub ka B-rühma vitamiine, PP-, C- ja E-vitamiini. Mineraalainetest leidub kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, vaske, rauda, fosforit ja koobaltit.

Kõrvitsaseemned sisaldavad kuni 52% mitmesuguseid eeterlikke õlisid, sh sitosteriini, millel on sooleparasiitidevastane toime. Lisaks veel vett, valkaineid, vitamiine, orgaanilisi happeid, mineraalaineid jm.

Kõrvitsa viljalihas ja seemneis sisalduvad ained aitavad positiivselt mõjuda ka tarvitaja tervislikule olukorrale.

Üldine seisund ja enesetunne

Kõrvitsat tarvitatakse toiduks üldtugevdava vahendina paljude haiguste puhul, varjatud hüpovitaminoosi, suure füüsilise ja vaimse koormuse ning raseduse korral. Sealjuures aitab kõrvits tõhusalt ka oksendamise vastu, mis kipub just rasedaid sageli kimbutama. Füüsiline koormus võib tingida labajalgade väsimuse, sel juhul panna neile mähisena purustatud kõrvitsat.

Kõrvits sobib toiduks rasvumise ja tursete tekkimise korral ning nende profülaktikaks. Kõrvits pidavat aitama vaigistada ka suurenenud sugutungi.

Igal moel soovitatakse kõrvitsat kasutada suhkruhaigetel. Kevadisel õitsemisajal kipub mõndagi häirima allergiaprobleem. Sel juhul tuleks iga päev kõrvitsamahla juua. Kui maitse ei ole eriti vastuvõetav, võib seda segada porgandimahlaga. Kõrvits aitab organismil vabaneda mürgistest ainetest.

Kõrvitsamehu (viljalihaga mahla) koos meega kasutatakse suurenenud erutuvuse, unetuse või rahutu une korral. Võetakse kas 1/2–1 klaas 2 korda päevas või 1/3 klaasi enne uinumist.Kinnitust on leidnud ka kõrvitsa põletikuvastane toime.

Pea, hingamisteed, külmetus

Kõrvits ja kõrvitsamahl on heaks hambakaariese ärahoidmise vahendiks. Neid tarvitatakse ka nägemishäirete, külmetusest tingitud köha ja kopsuprobleemide, sh kopsutuberkuloosi puhul.Köha raviks soovitatakse süüa kõrvitsa toorest viljaliha. Bronhiidi põdemisel, eriti kui sellega kaasneb palavik, peetakse sobivaks süüa kõrvitsaputru.

Süda, veresooned, veri

Kõrvitsatoidud toovad kergendust südame- ja veresoonkonnahaigetele ning vähendavad turseid. Kõrvitsas leiduv pektiin intensiivistab kolesterooli eemaldumist organismist, olles seega tõhus veresoonte lupjumise vastane vahend.

Kõrvitsamahla (võib ka segus porgandimahlaga, mis mahendab maitset) soovitatakse kasutada vere ülemäärase suhkrusisalduse ja menstruatsioonihäirete korral.Kõrvitsaputru või ka toorest kõrvitsat peetakse heaks avitajaks aneemia ehk kehvveresuse puhul. Ka teisest raskest verehaigusest, leukeemiast ehk valgeveresusest, on kõrvitsa abil lahti saadud.

Magu, sooled, seedimine

Et kõrvitsas on rohkesti pektiinaineid ja vähe tselluloosi, on tervislik süüa seda soolepõletike korral.

Kõrvitsat ja selle mahla soovitatakse veel ülihappesusega gastriidi (maokatarri) esinemisel. Kõhukinnisuse korral peetakse kõrvitsat asendamatuks, võib süüa ka toorelt mõned viilud päevas nagu arbuusi.

Üle 150 aasta on meie rahvameditsiin tundnud kõrvitsaseemneid mõjuva ussiajatina, eriti lastele.

Muud siseorganid

Juba meie rahvameditsiin hindas kõrvitsa viljaliha kui neerude ja kusepõie tegevuse parandajat, neeru- ja kusepõiehaiguste puhul soovitatakse juua kõrvitsamahla (mehu) 1/2–1 klaas 2 korda päevas. Nüüd on leitud, et väga head toimet avaldavad siin ka seemned. Kõrvitsas, sealhulgas seemneis, on aineid, mis hoiavad kusihappesooli lahustunud olekus, niisiis on see üks tõkkeid kusekivide tekke teel.

Neerukivide ja maksahädade (-tursete, -põletiku) korral sobib kõrvitsat süüa toorelt või pudruna, abi on olnud ka kroonilise hepatiidi puhul.

Luud, liigesed

Paistetanud liigeste korral võiks iga päev juua kõrvitsamehu. Toorelt süüakse kõrvitsat põhjusel, et see soodustab organismist soolade eemaldumist. Sobib eriti podagra puhul, mille tekke ja arengu olulisemaid ajendeid ongi kusihappesoolade ladestumine kudedesse, eriti liigestesse.

Keha välispind

Kõrvitsa toorpuder kiirendab mädanike ja furunkulite (koeranaelte) valmimist ning aitab ekseemi (sammaspoole) puhul. Putru tuleb sageli uuega asendada. Ekseemi esinemisel on hea kõrvitsat ka süüa.Kõrvitsakoort (koos viljaliha jääkidega) kasutatakse pigmendilaikude ja tedretähnide pleegitamiseks.

Vinnide korral pakutakse tarvitada segu: ühele osale hästi peenestatud kõrvitsaseemnetele lisada aeglaselt kaks osa toasooja keedetud vett, sealjuures kogu aeg segades. Saadu lasta tõmmata, kurnata läbi ja juua 1/2 klaasi 2–3 korda päevas enne sööki.

Kabatšokk ja patisson

Viimastel aegadel on meiegi aedades hakatud kasvatama suvikõrvitsaid: kabatšokki (nimetatud veel tsukiiniks ehk melonkõrvitsaks) ja patissoni (ehk taldrikkõrvitsat). Need kõrvitsad sarnanevad omadustelt küllap vist kõigile tuntud tavalise kõrvitsaga, raviomadustelt pidavat seda aga kohati isegi ületama.

Kabatšokil tarvitatakse noori, poolvalminud vilju, sest vananedes viljaliha ja eriti koor puituvad. Ei koorita, sest aroomi- ja maitseained asuvad just koores või ka vahetult koore all. Sobib väga hästi marineerimiseks, aga kasutatakse toiduks ka muul viisil. Värskena ei säili kaua.Patisson sarnaneb bioloogiliselt ja dieetiliselt väärtuselt kabatšokiga. Marineeritakse, praetakse ja hautatakse.

Ettevaatust! Kõrvits suures koguses on vastunäidustatud epilepsia (langetõve), maksakahjustuste, südamehaiguste ja kõrge vererõhu korral.