Enamiku sügisel istutatavate ja kevadel-suvel õitsevate sibullillede eest hoolitsemine on põhimõtteliselt ühesugune. Mõningaid nüansse võib aga liigiti ometi ette tulla. On sibullilli, mis vajavad rohkesti niiskust ning selliseid, mis meelsamini kuivemas kasvukohas kasvavad. Õnneks on veel suur hulk lepliku loomuga liike, mis on võimelised kasvama peaaegu et kõikides kasvukohtades.
Valdavalt on sibullilledele meelepärane siiski liiva-savimulla keskkond ehk teisisõnu põua mõjule kergesti alluv mullastik. Kuid sellele vaatamata vajavad nad kasvu ajal, s.o. kevadel, rohkem niiskust, mida nad, keskmise talve järel, saavad piisavas koguses lumesulaveest.
Pärast õitsemist, s.o. suvisel varuainete kogumise ajal, jagunevad sibullilled rangelt niiskuslembesteks ja kuivalembesteks. Niiskuslembesed sibullilled on märtsikellukesed ja nartsissid. Kuivalembesed on tulbid, võrk- ja mõõkiirised (hollandi sibuliirised), kevadised sügislilled, suvitähikud.
Kui sobiv pinnas on leitud ja mugulad muretsetud, siis polegi muud kui kobestage kasvupinnas hoolega läbi ja sõrm/sibul maasse! Kuid siiski:
NB! Sibullillede istutamisel on raudne reegel — sibula istutussügavus on võrdne kolmekordse sibula läbimõõduga. See tähendab, et krookused, sillad (siniliiliad) ja lumikellukesed jäävad madalamale ning suured sibulad, näiteks laugud ja liiliad, lähevad sügavamale pinnasesse.
Igivana probleem: kas külm võib liiga teha?
Kõik oleneb liigist. Kui soovi ja tahtmist on, siis võib peenra pealt katta multšikihiga. Parim multšimiseks on freesturvas, mis oma antiseptilise toimega aitab ühelt poole mitmete taimehaiguste vastu ja teiselt poolt hoiab ära ka külmakerke, mille toimel mugulad pinnasest välja võivad tulla.
Kes üritavad sibullilli konteinerites — rõdukastides, suurtes aiavaasides ja -pottides — kasvatada võiksid sellest ehk siiski loobuda, sest ka kõige vastupidavamad sibullille mugulad, nagu siniliiliad, lumikellukesed ja märtsikellukesed, meie talves tavaliselt hukkuvad.
Üks suur probleem: millist lille kuhu istutada?
Varakevadisi sibullilli võid istutada lopsakate lehtedega rohttaimede vahele, mis kataksid nende koltuvaid lehti. Sobiv koht on loomulikult roosipeenar.
Kas krookused istuda muru sisse või mitte?
Professionaalne lillekasvataja ütleks selle peale oma kindla “ei”, sest muru sisse istutatud sibullillede varred nuditakse muru niites madalaks ja sealtkaudu kahjustuvad ka sibulad. Teiseks: lillesibul saab järgmise aasta õitsemiseks jõudu koguda vaid fotosünteesides. Seda suudab sibullill teha üksnes maapinnale jäänud ja järjest rohkem koltuvate, õitega võrreldes oi-kui-inetute lehtede kaudu. Seega jäävad mugulad kiduraks ja õitsemisvõime väheneb.
NB!Sama juhtub ka peenral kasvavate ja liiga kiiresti mahalõigatud tulpide, nartsisside jt kevadiste õitsejatega. Iluaednikud aga soovitavad seda teha just aiakujunduslikust seisukohast lähtudes. Jäägu see dilemma iga sibullillesõbra enda lahendada/otsustada. Selge on see, et viimase kasuks otsustamisel peate juba mõne aasta möödudes silmarõõmu taastamiseks uued sibulad ostma.
Kui sageli vajavad sibullilled ümberistutamist?
Sibullillede kasvatamine ei nõua eriti suurt tööd, st. nad ei vaja ümberistutamist mitte sagedamini kui üle aasta või paari. See on mõistlik ajavahemik, sest nii ei muutu pesad liiga tihedaks. Liigtihedalt kasvavad sibulad on üheks väheneva õitsemise põhjuseks. Eriti tundlik on selle suhtes püvilill, sest see uhke lill vajab õitsemiseks suurt sibulat. Kiratseva püvilille elujõu taastamiseks soovitataksegi esimese lahendusena mugulate väljakaevamist ja lahutamist.
Kui teie peenral kasvab palju erinevaid sibullilli, siis soovitavad lillekasvatajad kasutada ümberistutamisel spetsiaalseid istutuskorve. Ikka nii, et igale pesakonnale oma korv, mis ei lase pesakonnal laiali vajuda ja üksikutel tütarsibulatel kogemata peenrasse jääda.
Vähetunnustatud iludused — LAUGUD
Tulpe, hüatsinte, nartsisse tuntakse-teatakse igas Eestimaa kodus. Siiski leidub veel hulganisti kevad-suviseid sibullilli, mida ei teata ja mis seetõttu on teenimatult varju jäänud. Oma suhteliselt suure konservatiivsuse poolest tuntud eestlane sageli imetleb küll naabermaja aias uhkeldavat uut lille, aga vähesed lähevad ja küsivad, mis või kes ta selline on. Veel vähemad aga küsivad prooviks tütarsibulat. Pealegi seondub sõnaga lauk meie inimestele muru- või küüslauk, mida keegi lillepeenrasse kasvama panna ei soovi.
Kuid milline üllatus ootab konservatiivi, kui ta satub varasuvel nägema täisõites laukude peenart: lille suurus varieerub paarist vaksast ligi poolteise meetrini (valge keralauk ‘Mount Everest’), õisikute suurus paarist sentimeetrist kuni kolmekümneni. Ja millised värvid! Rohelise pika varre otsas võib kõikuda valge, kuldne, lilla või erksinine õisik.
Kui tulbid õitsevad peenral keskmiselt 1,5 kuud, siis laugud löövad nad kaugelt üle. Esimesed õitsejad alustavad juba mais. Laukude õitseaja kõrghetked on juunis ja mõned hilised liigid nagu mugullauk, võivad õitseda kuni külmade tulekuni. Seega kokku peaaegu viis kuud ohjeldamatut õitsemist! Kataloogid pakuvad sellel sügisel üle viiekümne erineva laugusordi.
Veel laukude kiituseks:
* Nende lehed on söödavad ja isegi kasulikud. Karulauk on maheda ja pehme maitsega ning kuulub ravimtaimede hulka.
* Laugud sobivad kuivatamiseks ning neid saab kasutada kuivistena lillekompositsioonides. Muide — laukude erksinine õisik säilitab kuivades oma värvitooni!
Tasub mõelda — veel pole hilja!
Lillesibulaid koduaeda istutades hiilib kevad juba sügisel südamesse…
