Nippe emadelt ja vanaemadelt

Nõukogude aeg oli tuntud selle poolest, et kõikvõimalikud kaubad olid lettidelt puudu. Defitsiit oli justkui karm vastand tänapäeva moetrendidele ja kaubaküllusele. Kuigi defitsiit põhjustas mõnikord ülearust varuksostmist, soodustas see ka kombineerimist ja asjade uutmoodi kasutamist.

• Paariliseta sokke kasutati asjade säilitamise kotina. Näiteks pandi laste lauamängude nuppe ja täringuid paariliseta soki sisse, sest seal need ei kolisenud, ega pudenenud laiali. Soki sai vastavalt panipaiga või karbi kõrgusele ka laiemaks ja madalamaks vajutada. Samuti sai soki või põlviku sees säilitada nööpe. Ka külmetushaiguse korral oli sokkidest ja põlvikutest abi, sest sinna sai sooja soola sisse valada. Vanadesse sokkidesse pandi ka kuivatatud lavendlit, et riidekappe lõhnastada.
• Lastele osteti kindaid, sokke ja põlvikuid mitme sarnase komplekti kaupa, sest see võimaldas kombineerida, kui üks paarilistest kaduma läks või mõnda enam parandada ei saanud. Vähemalt maapiirkondades sokke, kindaid ja põlvikuid ka parandati, sest raiskamine polnud kombeks.
• Õiged perenaised oskasid ka õmmelda ja rõivaid parandada. Üsna tihti õmmeldi lasteriideid pikemaks (nt seelikutele riideriba alla ja pükse lasti õmblusvarust pikemaks). Kuna sageli olid püksid ja seelikud lapsevanema enda õmmeldud, siis jäeti teadlikult piisav riidevaru, et lapse kasvades kohe uut riideeset õmblema ei peaks.
• Lastele tehti riideid ja asju täiskasvanute vanadest rõivastest. Kilekatest tehti sussi- ja seljakotte, emade seelikutest õmmeldi tütardele seelikuid, mantlitest tehti seelikuid ja veste jms.
• Põnevamaid õmbluslõigetega ajakirju saadi enamasti välismaalt ja tutvuste kaudu. Kuna selliste ajakirjade soetamine oli kallis ja keeruline, siis osteti ajakirju mitme peale. Pärast joonistas iga perenaine temale vajalikud lõiked ringi. Ajakiri ise jäi enamasti sellele, kelle tutvuseid parasjagu ajakirja hankimiseks kasutati.
• Isikupärased kudumid kas kooti või heegeldati ise või lasti tasu eest teistel teha. Rahulikumas seltskonnas ja puhkehetkedel võis paljusid naisi kudumas näha. Villaste sokkide ja kinnaste kinkimine tähtpäevade puhul oli tavaline.
• Kudumeid taaskasutati, lapiti ja kooti ringi. Kui kampsunitel kulusid varukate otsad või küünarnukkide piirkonnad läbi, siis kooti kulunud kohad uuesti. Kampsuni küünarnukkidele võis peale õmmelda ka villased lapid. Samuti taaskasutati villaste sokkide sääreosa — sinna kooti uus sokk lihtsalt otsa. Vana kampsuni sai üles harutada ja saadud lõnga kasutati sokkide või kinnaste kudumiseks. Lõngajääkidest tehti triibulisi kudumeid.
• Lõngasid värviti kodus ise. Lõngavärvid olid poes müügil, aga mõnikord värviti lõngasid ka sobivate taimedega.
• Vanadest sukkpükstest tehti juuksekumme ja heegeldati vaipu ning poekotte. Sageli anti tuttavatele oma vaibakudumise plaanist teada ning saadi varusid ka nende käest. Sukkpükstest tehtud juuksekummid olid väga juuksesõbralikud.
• Vanadest rõivastest tehti lapitekke ja -patju. Nii sai elamisse värvi lisada ilma uut kangast ostmata. Kui teki või padja lappidest õmmeldud kate läbi kulus, siis ei tehtud mitte uut tekki vaid õmmeldi lappidest uus kate.
• Käe- ja seljakotte sai vanadest teksapükstest ise õmmelda. Teksad olid kallid ja nende saamine oli keeruline. Kui püksid katki kulusid, siis sai tervetest detailidest trendikaid kotte õmmelda.

Veel nippe leiad siit. Lisa sinagi kommentaariumisse mõni asjakohane näpunäide!