Kes puhkab nähtavalt, kes märkamatult

Kui kodus on ainult üks orhidee, näiteks vähenõudlik kuuking, siis tema puhkus vahetub sujuvalt kasvu- ja õitsemisperioodiga ja kõik tundub üsna lihtne. Kui aga kuukingi on juba kolm või rohkem, saad aru, et neil kõigil on oma iseloom ja kasvujõud. Üks õitseb lühemat, teine pikemat aega, üks ajab õievarre välja septembris enne sügispimedust, teine hoopis märtsis-aprillis, vastu kevadisele valgusele. Mõni kasvatab aasta või paar ainult juuri ja lehti ning üllatab siis erakordselt suurte õitega. Mõni väikseõieline õitseb peaaegu vahetpidamata, jätmata õiget aega ümberistutamiseks.

Kui taim on lõpetanud õitsemise ning ka uusi lehealgeid ei paista pungumas, siis taim tukub. Tukkuva taime lehed püsivad ilusad, kuid näiteks kuukinga õhujuured ei ole nii pikalt rohelise värske otsaga nagu kasvuhoos taimel, vaid hallid ning võivad ka pinnalt krimpsu tõmbuda. Kui juured on endiselt kõvad ja hallid, siis nad lihtsalt magavad. Hävinud juured on kas kollakaspruunid ja seest tühjad või substraadi sees tumedad ning osalt mädanenud. Vägisi taime kasvama sundida pole mõtet, küll ta ärkab, kui õige aeg on. Päris ära unustada aga teda ka ei tohi.

Teist liiki orhideed ei pruugi olla kuukingast otseselt nõudlikumad, ent õitsemise, kasvu ja puhkeaja vahe on enamasti pikem. Taimede vajadusi õpid tundma nende elurütmi jälgides, kuid täpsemaid juhiseid orhideeliikide ja hübriidide kasvatamiseks otsi lisaks kirjandusest. Alles katsetades saad aru, millise ilmakaare aknalaud või kastmisrütm igale taimele paremini sobib. Vahel tuleb ka tõdeda, et kodused tingimused või sinu elustiil ei sobi taimele, siis on õigem anda nad ära parematesse kätesse. Tähelepanelikkuse eest tänab taim aga õite ja terve lehestikuga!

Puhkeajal valmivad õied

Talve peetakse üldiselt toalillede puhkeajaks. Vähene valgus ja madalam temperatuur aeglustavad taime elutegevust, seetõttu vajavad nad ka vähem kastmist ja väetamist. Osa toataimi pärineb aga troopikast ning kasvab ka talvel edasi, vajades valgust, soojust ning toitaineid. Orhideedest tahavad stabiilseid tingimusi vanda, epidendrum, näkikäpp, masdevallia jt. Siiski võib ka nende kohta öelda, et peale õitsemist tehakse kasvus väike vaheaeg ning kui päike juba kõrgemalt käib, paneb ta taimemahlad kiiremini liikuma.

Paljud orhideed vajavad jahedamat ja kuivemat perioodi õiepungade moodustamiseks — näiteks väärisdendroobium, miltoonia, ämblikkäpp, ontsiidium, jt. Keskküttega ruumis võib selleks ajaks osutuda hoopis varasügis, mil veel ei köeta ja õhk on tunduvalt jahedam. Näiteks jõulukaktused koguvad end just siis, et detsembris õied lahti lüüa.

Talv on troopikast pärit orhideedele meie kodudes raske katsumus. Vihmametsade taimed on enamuses tundlikud kloori ja floriidide suhtes (neid sisaldavad nii kraanivesi, väetised kui ka tihti orhideede istutussegule lisatud perliit). Lastes kastmisveel aknalaual seista, aurustub vesi ja kahjulike ainete kogus vaid tõuseb. Kahju võib teha ka külm õhuvoog: piisab vaid korraks akna avamisest, et laps tuppa hüüda või tihastele aknalauale toitu panna, kui õienupud ja õied varisevad.

7 sammu õiteni

1. Valgusta piisavalt

Orhideesid hoia talvel võimalikult valges, oktoobrist veebruarini anna neile võimalusel lisavalgust. Aknalaual hoia taime lehed aknaklaasist pisut eemal: külm klaas võib lehti kahjustada. Juba veebruaris jälgi, et ere päike lehti ei põletaks.

2. Jälgi niiskust

Kasta võib kord nädalas, isegi kahe või kolme nädala jooksul — jälgi substraadi niiskust ja taime seisundit. Erinevad orhidee istutusmullad on väga erineva veehoidmisvõimega, seega tuleb taimi jälgida ja kasta siis, kui pott on muutunud kergeks, st substraat on kergelt läbi kuivanud. Liigkastmine on väga sage taime hävimise põhjus.

3. Kasta pehme veega

Kasuta puhast vihma- või lumesulavett, mis on orhideele sõbralikum kraaniveest. Kui lillepotis tekib substraadi pinnale valge kiht, on see märk soolade ladestumisest ja sellest, et peaksid kasutama pehmemat vett. Vesi peab olema toasoe — katsu käega, et tunduks jahedapoolne leige.

4. „Uputa“ lühidalt

Orhideesid kastetakse sageli “uputades” poti kuni taimekaelani vette. Talvel jälgi, et pott ei jääks liiga kauaks vette, 5-10 minutit on täiesti piisav. Taime veevajadus on liigiti erinev, kuid talvel kindlasti väiksem kui suvel. Kindlasti jälgi, et vesi ei jääks ööseks lehekaenaldesse, kasta ja pritsi pigem hommikupoole, et lehed jõuaks päeval kuivada. Lehekaenlasse jääv vesi on sagedaseim põhjus, miks nt kuukingal mõni lehti järsku kolletub ja küljest kukub.

5. Niisuta õhku

Keskküttes talviselt kuiva õhku on hea niisutada vähemalt taime ümber. See mõjub hästi nii inimesele kui orhideele: inimeste optimaalne õhuniiskus on 40-60 %, orhideedel alates 60%. Sea taimed mitmekesi madalale alusele, kuhu vala õhuke veekiht nii, et potid oleks sellest pisut kõrgemal. On olemas ka spetsiaalsed sisekõrgendusega ümbrispotid, mis võimaldavad jätta pisut vett potiümbrisse nii, et juured poleks otse vees. Piserda taimi hommikupoolikuti samuti pehme veega, peene toasooja udu, mitte suurte piiskadena, mis lehekaenlasse vajudes tekitaks mädanikke. Vesi jm taimele piserdatav peaks olema 2-3 kraadi toaõhust soojem, sest piserdades see jahtub ja jõuab taimeni külmemana.

6. Istuta tarvidusel

Vastu talve taimi ümber istutada ei soovitata. Kui aga on taim väga vilets või poest toodud taime substraat tundub ebasobiv, siis tasub seda igal juhul teha.

7. Lõika õitsema

Kuukinga saab puhkama sundida vana õisikuvart täiesti tagasi lõigates. Kui vars lõigata tagasi esimese varrel oleva pungani, ajab taim sageli uinunud pungast uue haru ja hakkab kiiremini õitsema, kuid suureõieliste hübriidide õied on sageli väiksemad kui enne. Uue õievarre ilmumist peab küll veidi kauem ootama, ent õisi on rikkalikumalt ja need on ilusamad — taim on jõudnud vahepeal jõudu koguda.

Loe, mida teha, kui orhidee puhkab või vastupidi, kui see kasvab ja õitseb, portaalist kodus.ee