Vigri lihtsalt tuli. Ei saa ju ukselt tagasi saata kallist inimest, kes tahtis sünnipäeva puhul üllatada ja nägi selleks hulga vaeva. Pisike karvapall suruti mu õele õnnesoovide saatel pihku ja temast sai hoobilt seatalitaja. Millega seda loomakest toita? Kuidas aru saada, millal ta end ebamugavalt tunneb? Kui vanaks ta elab? Kui suureks ta kasvab?
Nendele küsimustele ja paljudele teistele hakkas piiksuva meriseatüdruku “uus emme” internetist vastuseid otsima. Leidis ka, sest teemakohaseid kodulehekülgi annab interneti otsingumootor paraja posu.
Kõige rahustavam infokild oli, et merinotsu elab kuni kaheksa-aastaseks. Ei mingeid kiiresti lähenevaid leinapisaraid, millega mõne kribuma närilise puhul peab paratamatult arvestama. Samas rõhutab pikem eluiga ka seda, et meriseavõtt peab olema hästi läbi mõeldud otsus.
Vigri oli eelmises elus ilmselt mägironija või tiibetlane. Sibab voodi alla, kus on hulk papist kaste, ja turnib siis nende otsa võidukalt viiksuma: “Vaata mind, ära tegin!” Hiljem kobib karbilt alla ja kõnnib pessa, et premeerida end suutäie tomatiga.
Kui see poisilik kalduvus välja arvata, on tegemist tõelise naisega. Hea meelega vedeleb ta kellegi süles ja laseb end silitada. Valib toidust välja paremad palad. Peseb ja puhastab end hoolikalt ning ootab kannatlikult, kui vaja teha maniküüri. Fotoaparaadi ees poseerib nagu primadonna: sätib kord üht, kord teist külge kaamera poole. Diivale kohaselt reisib Vigri pikki vahemaid päris oma rännupuuris. Ja olgu ta kiituseks öeldud, et bussisõidul ta valjuhäälselt pahandama ei kipu, nii et kaasreisijad saavad rahus tukkuda. Selline kombekas siga!
Rahutumat palet näitab notsu siis, kui kerkib üles ta lemmikteema — toit. Tundub, et Vigrile pole külmiku-ukse avamise hääl sugugi võõras. Oma puurist kuuleb ta hästi, kui keegi läheb kööki. Kohe, kui käib külmkapiukse “naks”, mis tõotab salatilehti-tomatit-kurki, annab meriseatüdruk oma soovidest ja olemasolust valjult märku. Tavaliselt ei pea ta pettuma.
Kohustuslikus korras krõbistab Vigri heina ja poest toodud erilist kuivtoitu. Ent kõikvõimalik värske kraam on ju hulga etem ning kaob ludinal. Eriti krõmpsuvrohelised salatilehed. Kui kõht täis, siis jälle tegudele! Vigri hobiks on IT. Talle meeldib sibada arvutite juurde ja saata klaviatuuril kõndides keerulisi salasõnumeid.
Teine
Meie teise põssa esimene elukuu möödus koos tonne kaaluvate valjuhäälsete hiiglastega. Või, noh, see on üks viis kirjeldada Tallinna loomaaia elevandimaja elanikke. Ei tea, mis jutte nad õhtutundidel omavahel rääkisid, aga tundub, et vantsidel on olnud meriseapõnnile tugev mõju.
Uba, kes sai nime oma väikese kasvu ja kehakuju järgi, pole enda arvates mingi könn. Kui antaks valida, siis avastaks ta täiel rinnal maailma. Selle teadmisega pidi me pere üsna varakult harjuma.
Mina ja isa asusime meriseaotsingule enne sõbrapäeva. Selleks ajaks oli selge, et ega me emale paremat kinki välja mõtle. Jõuluaegne üllatuskülaline oli talle hinge sooja pesa teinud, nii et telefonikõnedes nooremale tütrele kõlas alati küsimus: “Ja mida Vigri teeb?”
Vähemalt kümmekonnas Tallinna zookaupluses, kuhu helistasime, ei olnud meriseast kippu ega kõppu. Viimases hädas kõndisime talviselt tühja loomaaiateed pidi elevandimaja poole, sest suvel oli seal rippunud silt merisigade müügi kohta. Olles tulutult kopsinud kahele uksele, märkas isa üle aia talitaja liikumist. Tore naisterahvas, kelle nime me kahjuks suure ähmiga küsida unustasime, sai me murest aru ning läks siseruumidesse olukorda kaema. Tagasi tulles hoidis ta pihus kohvipruuni rabelevat karvakera — Uba.
Esimesel õhtul jõudis uus merisealaps ajutiseks koduks olnud kingakarbilt õhuaukudega kaane pealt tõugata (müstiline lugu, kui arvestada, et kaanel oli omakorda kõhukas raamat) ja karbist välja hüpata. Samasugust mässumeelset tegevust jätkas ta pärast pidulikku üleandmist emale.
Kui Uba rännukihk kahaneb, võib ta täitsa rahulikult süles istuda. Ronib üles kõrvani ja nuhutab seda. Teeb pesa hommikumantli taskusse ja jääb sinna tukkuma. Limpsib sõrmi ja teeb aeg-ajalt veidraid hüppeid, mis merisea keeles pidavat tähendama: “Kuule, mul on täitsa lahe olla, tead.”
Öösel on Uba vaikne. Ent kui ema hommikul trepist allkorrusele sammub, ise samal ajal meriseale “tere hommikust” öeldes, esitab Uba oma piiksuvad vastutervitused. Televiisorihääled jätavad ta jälle täiesti külmaks.
Meie peres on seis praegu selline, et mõlemal kangel meriseaplikal on oma territoorium. Kuni teine sinna ei kipu, pole probleemi. Loodame, et suvepäike ja mahlane ristikhein nad tasapisi lepitavad. Kaks õues müttavat merinotsut oleks vahva vaatepilt.
