Toataimede talveks ettevalmistamine
Keskküttega ruumides on eriti raske
Kuna keskküte muudab õhu toas kuivaks ning õhuniiskuse järsule muutusele mittereageerivaid taimi esineb suhteliselt vähe, on talv taimedele harilikult raskeks katsumuseks. Kuidas suurendada õhuniiskust? Lihtsaimaks võtteks neist on moodustada taimedest grupid. Üksteise kõrvale asetatud pottides kasvavatel taimedel on tunduvalt kergem selle konkreetse toanurga mikrokliimat endale sobivaks muuta kui üksi kasvaval taimel. Teiseks variandiks on paigutada taimede vahele anumaid veega. Soovitatakse ka asetada taimed kruusaga täidetud kandikutele, mida tuleks siis pidevalt niiskena hoida. Ahiküttega korterites pole õhuniiskus nii suureks probleemiks.
Talvine väetamine
Väetada pole talviti üldiselt vaja. Liigne mulla toitainetesisaldus võib talvel, eriti aktiivseks kasvuks sobiva toatemperatuuri korral, põhjustada taimede väljavenimise. Taimed muutuvad näotuks ning on tunduvalt vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele. Erandi võib teha troopilistelt aladelt pärinevatele taimedele, sest nende puhkeperiood pole evolutsiooni käigus teravalt välja kujunenud. Neid taimi võib ka talvel kord kuus väetada.
Kahjurid teevad kurja
Talv on ka see aeg, kui kahjurid taimedele kõige enam liiga teevad. Tõrjes on kõige tähtsamaks etapiks kahjuri õigeaegne avastamine. Erinevaid pahalasi võib kahtlustada siis, kui taim elutingimuste stabiilsusest hoolimata järsku kiduma hakkab. Punane kedriklest on üheks kõige ohtlikumaks vaenlaseks. Tema ohtlikkus peitub eelkõige tema väiksuses ja seetõttu ei märgata teda sageli enne, kui on juba liiga hilja.
Kedriklesta olemasolu esimeseks tunnuseks on lehtede kolletumine. Kui kahjustus on juba väga ulatuslik, võib taimedel märgata ka ämblikuvõrgu sarnaseid võrgendeid. Kahjur ise on palja silmaga peaaegu nähtamatu. Kedriklesta täielikuks hävitamiseks peaks kindlasti kasutama mingit mürki ja tõrjet tuleks läbi viia korduvalt. Sageli soodustab kedriklesta arengut ka talvine liiga kuiv õhk.
Kilp- ja villtäid jäävad sageli esmapilgul märkamatuks. Neist esimesed on tavaliselt lehtede alapinnal ja võrsetel ning tunduvad väikeste mustjate või pruunide naastukestena. Kui kodustes oludes mürgitada ei soovita, võib suurte ja tugevate lehtedega taimi leht-lehelt, võrse-võrselt rohelise seebiga pesta. Järjekindlale pesemisele võib järgneda edu.
Eelmise sugulane villtäi on taimel märgatav väikeste vatitupsudena. Kodus on kahjurite ilmumisel parimaks tõrjevõimaluseks kõik nn vatitupsukesed hoolikalt piiritusega üle pintseldada. Kui teised taimed on õnnestunud hoida kahjurivabana ja jätkub järjekindlust, on võit villtäi üle täiesti saavutatav. Lehetäid ja kasvuhoonekarilased. Lehetäi on küll tüütu ja kiire paljuneja, kuid mürgitamisega saab ka sellest kindlasti jagu.
Teine lugu on kasvuhoone karilasega. Kui märkate oma taime ümber lendlevaid väikeseid valgeid liblikaid ning taim ise pole eriti väärtuslik, visake see lihtsalt ära. See kahjur levib imekiiresti ning on muutunud ka paljude mürkide suhtes resistentseks. Likvideerides ühe taime, hoiate teised kahjurivabana ja säästate oma närve. Seda taktikat võib väga edukalt kasutada ka kedriklesta puhul.
Toataimede mõju inimesele
Viimasel ajal on palju räägitud erinevate taimede heast või halvast aurast. Mõni sõna ka sellest. Kindlasti võivad põhjustada erinevaid vaevusi tugevalt lõhnavate õitega taimed. Eriti praegu, mil erinevad allergiad on üha enam levinud. Sama halvasti võivad mõjuda mürgised taimed. Eriti ohtlikud on nad väikeste lastega peres.
Ilmselt on aga liigselt rutakas loobuda kaunist ja tervest toataimest põhjusel, et kellegi jutu põhjal pidavat tal paha väli olema. Meie pikal ja pimedal talvel on vähimgi aknalaual rõõmsalt rohetav lible tõhusaks abiliseks talvise stressi vastu. Kui taim on terve ja kaunis, on sellel ka hea väli.
Toataimede täielikku aastaringi loe Kodu Kauniks kodulehelt.
