Ajukasvajaga tütre ema: See, et me saame olla kodus, on minu suurim jõulukink!
Praegu viieaastane Minna (artiklis on pere soovil nimed muudetud) oli igati tavaline ja armas pealinna piiga, kes arenes ja kasvas nii, nagu iga põnn seda tegema peab. Kui teised titemammad olid oma lapsi kimbutavate köhade-nohudega sageli kimpus, siis Minna oli terve nagu purikas.
Kuni ühe päevani, mil kaheaastast tüdrukukest tabasid krambid. „Läksime kohe haiglasse. Seal anti krambivastast rohtu ja hakati uurima, mis võiks olla krampide põhjus,“ meenutab ema. Diagnoos lõi rööpast välja kogu pere - peast tehtud pilt näitas, et tegu on ajukasvajaga. Esialgse diagnoosi kohaselt pidi see olema pesapalli suurune.
„Ma nutsin mitu päeva. Hirm lapse pärast oli nii suur,“ ohkab ema.
Kristit lohutas vaid arstide lootus, et kasvaja on healoomuline. „Nad ütlesid, et halva kuluga kasvaja annab endast tavaliselt enne avastamist kas mõne tõve või kehva enesetunde kaudu märku,“ lausub ta.
Krampide tõttu haiglasse läinud Minnat enam haiglast koju ei lastudki. Nädal hiljem, veidi enne jõule, opereeriti tal kasvajat. Operatsiooni lõpus teatas arst pelgalt oma kogemustele toetudes, et tegu pole usaldusväärse kasvajaga. Ja valmis tuleb olla hullemaks.
Edasi järgnes ravi. Nii pisikesele lapsele tuli teha keemiaravi. „See aeg oli õudne. Samal ajal kui pered istusid kodudes jõuluõhtul peolaua taga ja rõõmustasid jõulukinkide üle, soovisin mina kõige enam, et jõuluvana tuleks ja teeks minu tütrekese terveks,“ meenutab kahe aasta tagust mõtet ja tunnistab, et see veidi naiivne mõte oli.
Muud ta ka oma jõuetult voodis lamavat last vaadates mõelda ei osanud.
Esimene raviperiood kestis peaaegu aasta ja siis jäeti tüdruk, nagu kõik vähihaiged, jälgimisele. Kontrollis tuli käia iga kolme kuu tagant. Ja kui aasta hakkas täis saama, selgus, et kuri kasvaja on kolmeaastase tüdruku pähe tagasi tulnud.
Et arstid hindasid sel korral operatsiooni liiga ohtlikuks, tuli kasvajast jagu saada kiirutus- ja keemiaraviga. Ravi kestis kokku aasta, kogu selle aja kulges pere elu marsruudil lastehaigla-onkoloogiahaigla Hiiul-lastehaigla. Vahepeal sai korraks ka koju.
Möödunud jõule hindab ema elu hullemaks. Nimelt tõusis tänu kiiritusraviga kaasnevale hormoonravile tütre söögiisu ja seetõttu ka kaal. „See oli küll õudne! Nii väike laps ei saa ju aru, miks ta süüa ei tohi. Tema tunneb, et kõht on tühi ja nutab seetõttu,“ ohkab ema.
Just seepärast jättis nende pere mullu katmata ka jõululaua, et lapsele mitte liigset traumat tekitada. Lisaks hakkas lapsel just jõulu esimesel pühal halb ja keset pühi pidi ema ravi kõrvalmõjust oksendava lapsega haiglasse tormata.
Nüüd on kogu jubedusest aasta möödas ning toas ringisibavat põnni vaadates ei viita tema raskele haigusele pealtnäha miski. Vaid süstimisest rääkides hakkab elurõõmsa tüdruku pilk värelema, sest et kiiritusravi tõttu on tal kasv peetunud, tuleb igal õhtul süstida kasvuhormoone.
Sellest rääkimine toob murekortsu ka ema laubale. „Oleme lugenud, et kasvuhormoonid võivad panna ka vähi uuesti kasvama. Kuid arsti sõnul toodab tavaliselt organism neid hormoone ise ning seetõttu ei saa kasvuhormoonid olla ka kasvaja arenemise põhjuseks,“ lohutab end ema. Kuid ometi tunnistab ta, et tema süda on raske – haiglas on ta näinud mitmeid vähihaigeid lapsi, kes ei saanudki terveks. „Iga selline lugu tõmbab justkui noaga südamest läbi,“ ohkab ta.
Kristi ütleb, et hakkab enda sõnul lapse keerulise haigusega harjuma ning et ta peab õppima sellega elama. Kuid see on raske.
Kuigi praegu ei ole lapse peast tehtud pilt kasvaja tagasitulekut näidanud, on kahe möödunud aasta ebameeldiv jõulukink teinud Kristi ettevaatlikuks ning ta tunnistab, et ei söanda seda püha väga suurelt tähistada. „See, et me saame olla kodus ja üksteisega koos, see ongi minu suurim jõulukink,“ lausub ema tasaselt.
