Beebiblogi: aga miks sa kogu aeg enda lapse elu ohtu paned?
Ma saan aru, et maailmas on naisi, kes annaksid jumal teab mida, et rasedaks jääda ja nad oleks valmis selle nimel ka üheksa kuud liikumatult voodis lamama, samal ajal kui kamp metshaldjaid nende neerudel tallavad ja libahundid nende varbaid närivad. Ma saan aru ja mul on neist tõesti kahju, et neile selline imekerge tegevus nõnda raskelt kätte peab tulema.
Aga noh, kuna mina seal paadis ei ole, siis miks peaksin ma maailma selle pilguga vaatama, et “mis siis kui? Kuna see rasedus mulle nõnda lihtsalt tuli ja lausa seitse kuud veel püsinud ka on, siis ma ei näe lihtsalt põhjust iga sekund paanitseda, kas üks või teine asi “kõhubeebile” ohtlik on. Eeldatavasti ju pole, kui ma teda senikaua elus olen suutnud hoida, eksole.
Esiti suutsin tekitada inimestes pahameele kohvi joomisega. Oeh, ma ei vaevu seda kommenteerimagi. Kuigi see tekitab mulle selliseid kõrvetisi, et tahaks veidike tihkuda, leian ma, et mul on õigus juua kohvi täpselt nii palju kui mu hing ihaldab. Muidugi jäi inimestele ka hambu see, et ma rasedana hääletada julgesin, sest peale enda panen ma ju “ohtu” ka enda tita! No... Ma ei teagi mida kosta. Ma olen liialdamata oma elus hääletanud kokku üle saja korra ja täpselt null korda seda tehes mingisse ohtu sattunud. Kui ma jälle mõtleksin, et “mis siis kui” võiksin ma samahästi ka mitte bussipeatustes seista, sest nagu meediast lugeda saab, võib ka seal seistes kuuli saada.
Viimasena olen tekitanud tuttavate seas pahameelelaine sellega, et otsustasin minna reisile. Jah, kujutage ette! 29 nädalat rase ja kavatsen minna lennuki peale ja seejärel vedeleda soojal maal päikse käes. Loomulikult on vähemalt 10 inimest näidanud mulle linki naisest, kes 24. rasedusnädalal Türgis sünnitas ja öelnud, et kui ma ikka oma lapsest hooliks, siis ei seaks ma tühipaljast puhkusereisi enda lapse heaolust ette.
Kas tõesti arvavad need inimesed, et ma enne oma arstiga konsulteerinud ei ole? Naeruväärne. Samal ajal kui kõik teised närviliselt kiljusid ja mind paanikasse ajada üritasid, rahustas mu ämmaemand mu koheselt maha. Tema sõnul ei ole lennureis ega puhkus lapsele sugugi kahjulikud ega ohtlikud — pigem olevat ka laps õnnelikum, kui mina seda olen. Ja miks ma ei peaks olema õnnelik kohas, kus on soe ja ma saan veeta aega oma kalli peikaga ja vahvate inimestega? Mul on muud ka teha, kui iga sekund mõelda, et ma kohe sünnitama kukun!
Mul on kahju inimestest, kes ei oska vooluga kaasa minna ja elu nautida. Jah, okei, nüüd tunnistan, et ehk polnud kõige targem tegu rasedana batuudil hüpata (ma tegin vaid paar hüpet, kui inimesed juba hüsteeriliselt mind sealt maha kiskusid) aga kuni hiljaajani ei tundnud ma, et rasedus mulle mingiks takistuseks oleks.
Nüüd, seitsmendal raseduskuul, on elu juba raskemaks muutunud. Istudes peab ikka selja taga padi olema, jalad kipuvad valutama ja laps kipub mind organitesse peksma, aga tuleb ka see aeg üle elada. Ega ma ju üksi peagi elama. Padja ulatab mulle peika tavaliselt enne, kui ma jõuan halama hakata, et selg valutab. Jalgade masseerimise au on samuti temal. Lapse vägivaldsuse suhtes ei ole tõesti midagi parata…
Ja kuigi see reis võib olla veidikene ebamugavam kui mitterasedana sama asja läbi elades, siis ma võtan selle “riski”. Sest sellest saab meie viimane reis ilma kolmanda kaaslaseta (kuigi idee poolest on ta ka seekord kaasas) ja ma kavatsen seda maksimumini nautida.
Need, kes leiavad, et see on tarbetu lapse eluga riskimine, võivad minu poolest rahumeeli oma arvamusele kindlaks jääda.
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
