Beebiblogi: ära röövi mu lapse nime!
Olen korduvalt kokku puutunud sellise olukorraga:
Mina: “Kas sa oled lapsele nime ka juba mõelnud?”
Rase naine: “Muidugi olen!”
Mina: “Ja selleks on…?”
Rase naine: “Ei, me enne lapse sündi ei ütle seda inimestele!”
Ära röövi mu lapse nime!
Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Miks? Kas need inimesed tõesti arvavad, et nad on oma võsukesele nii suurepärase nime mõelnud, et ma kindlasti rööviksin selle ära? Uskuge või mitte, aga sellist vastust kuulsin ma paar korda ka siis, kui ma veel rasegi ei olnud, mis on veel absurdsem. Aga noh, ka praegu tundub see mulle natukene liigse salatsemisena. Mis siis saaks, kui mulle tõesti meeldiks ta öeldud nimi nii kohutavalt, et ma tahakski selle oma lapsele nimeks panna? Kas ma rikuks sellega mingisugust reeglit? Natuke naljakas, et see naine arvab, et tema või tema lapse elu kuidagi muutuks sellest, et maailmas oleks näiteks kaks Carolyn-Bille-Gleah’d?
Kui keegi tõesti mõtleb võimalikult keerulise lapsenime, et olla eriline, siis minu kaastunne sellele lapsele. Nimi küll meest ei rikkuvat, aga natuke kahju on nendest lastest, kelle emad neile Mercedes-Deliliah-Gunilla panevad, lihtsalt selle pärast, et laps saaks ennast erilisena tunda. Ma olen kindel, et minu väga hariliku nimega Mari saab ka ennast erilisena tunda, selle jaoks ei ole tal vaja nime, mida hääldades keele murda võid.
Ehk on tegemist rahvusliku eripäraga? Eestlane olevat ju kade! Mulle rääkis kunagi keegi, et kui eestlane valib lapsele nime ja talle öeldakse, et: “Oh, nii vahva! Täna on siin haiglas veel viis last sündinud, kellele pandi ka Ülo nimeks!”, siis läheb eestlane paanikasse ja kiiremas korras mõtleb välja uue nime, et jumala eest mitte olla samasugune nagu kõik teised.
Kui venelasele öeldakse, et: “Palju õnne, täna on sündinud veel viis Igorit!” siis on venelane rahul, et nõnda hea nime valinud on ja ostab tähistamiseks pudeli viina. Miks ei võiks siis kõik inimesed rahul olla, kui nende valitud nimi nii kaunilt kõlab, et ka teised nii arvavad.
Ebausk?
Olen kuulnud, et tegemist olevat ka ebausuga — enne lapse sündimist ei tohigi teistele valitud nime öelda. Oeh, ma olen kuulnud ka seda, et enne lapse sündi ei tohi tal ka olla ei voodit, vankrit ega ühtegi riidehilpu. Et mul aga neid asju kohe-kohe vaja läheb, siis ei saaks mul sellisest “ebausust” rohkem ükskõik olla. Samuti ei koputa ma vastu puud, või sülita üle vasaku õla. Ma lihtsalt ei ole nii ebausklik ja ei suuda tõsiselt võtta inimesi, kes sellist asja tõe pähe võtavad.
Mõned toovad ka põhjenduseks, et ei taha nime öelda, kuna äkki mõtlevad hiljem ümber. Noh, teate küll, nagu filmides vaatavad lapsele otsa ja lausa TEAVAD, mis ta nimeks saab. Kõik on ju väga kena, mis siis juhtuma peaks, kui nõnda lähebki? Kas on raske öelda inimestele hiljem, et jah, oli plaanitud see nimi, aga mõtlesime ümber? Kas nad arvavad, et inimestel pole paremat teha, kui minna koju ja omavahel rääkida: “Issand, kas sa juba kuulsid seda SUURT UUDIST, et Kaie lubas oma lapsele Lii nimeks panna, aga pani hoopis Tiia! Kas sa oled iial kuulnud midagi nii skandaalset?”.
Esiteks usun ma, et teistel on ka paremat teha, kui huvituda nii suures mastaabis kellegi lapse nimest. Kui selline vestlus tõesti kellegi kodus aset leiab, siis mis vahet seal on? Kuidas inimesed suudavad üldse huvituda nii väga teiste arvamusest?
Ma olen ka seda kuulnud, et ei taheta öelda lapse nime, sest kardetakse teiste reaktsiooni. Jällegi — miks see inimesi huvitab? Kui sina oled oma lapsele nime mõelnud, siis on see sinu ja su pere valik. Kuidas puudutab see naabrinaist või lehmalellepoega? Ma küll ise ei ole sellise suhtumisega kokku puutuks, et “appi, sellise nime panedki lapsele või?”, aga kui puutuks, siis ei võtaks ma seda oluliselt hinge. Las koerad hauguvad…
Nagu mainitud, siis meie paneme tütrekesele nimeks Mari Johanna. Esiti oli plaanis see sidekriipsuga panna, aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las ta olla pealegi ilma. Kui keegi nime küsib, siis ütlen, sest ei kujuta ette, et nime valikuga on minu teada riigisaladus.
Ma saan aru, et dekreedis istuvatel emadel ei pruugi olla kõige põnevam elu, aga ärgem mängigem müstilist naist sellega, et ei ütle lapsele valitud nime välja. Ma usun, et enamasti küsitakse seda nagunii ainult viisakusest.
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
