Selle nädalakese jooksul olen ma kuulnud palju häid nõuandeid, mille üle on mul ainult hea meel. Ometi on mõned „soovitused” minu meelest hoopis varjatud halvustamine. Toon siinkohal mõned näited, mida mina olen isiklikult kuulda saanud:
„Kas sa oled tõesti nii väiksele lapsele lutti andnud?!“ — Jah, lööge mind nüüd kohemaid risti, aga teinekord, kui Mari hakkab mähkmevahetuse ajal rohkem rapsima ja ähkima, siis on kergem talle korraks lutt suhu torgata, et saaks ilma suurema protesteerimiseta mähmevahetuse ja tagumikupesu tehtud. Või kui tahan mingi toimetuse ära teha, aga näen, et laps juba hakkab vaikselt rohkem rabelema, ka siis on lutt heaks abimeheks. Ööseks ma muidugi last lutiga ei harjuta ja magama jääb ta alati ka lutita, aga ei ütleks, et see kindlasti midagi nii jubedat on, mida iialgi kasutada ei võiks. Tean, et öeldakse, et lutt nii varakult võib lapse imemistehnika ära rikkuda, aga Mari imemistehnika on tal sama käpas, kui pensionäril soodsaima leiva leidmine kauplusest, seega muretseda pole tarvis. Mul on ainult hea meel, et laps vähemalt lutti ei põlga, kui teinekord häda käes on.
„Sa oled lapse ööseks enda kõrvale võtnud?!” — Tõepoolest, ka seda surmapattu olen ma teinud. Kuigi tegelikult lepib väike Mari hea meelega ka enda hällis magamisega, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ta tundub mulle lihtsalt nii armas ja nohisev ja beebilõhnaline, et ma tahan magada nõnda, et ta on mu kaisus. Minu loogika ütleb, et ma ei saa teda sellega ära hellitada, sest arvestdades fakti, et ta 9 kuud mu SEES veetis, võiks eeldada, et tal pole läheduse ja kaisutamise vastu mitte midagi. Pigem on tal endal parem olla, kui kudrutatud saab. Ja hoidku jumal selle eest, et ma talle seda keelaks. Ei, ma ei karda ka seda, et ma talle ennast läbi une peale pööran või lapse isa seda teeb.
„Kas sa sööd kõike? Oled sa teadlik, et … tekitab lapsele kohutavaid gaase?!” — Kui ma ei sööks enam kõiki asju, mille kohta inimesed väidavad, et see on lapsele halb, siis toituksin ma praegu kummeliteest ja tatrapudrust. Esiteks ei leia ma, et oleks mõtet muretseda enne, kui probleem ka PÄRISELT tekkinud on. Teiseks rääkis mulle ämmaemand, kes mul kodus käis, et gaasivalud kui sellised ei olene tegelikult suuremas osas ema toitumisest, vaid lapse enda närvikavast. Ehk siis kahel lapsel võib olla kõhus sama ebamugavustunne, aga üks ainult nohiseb selle peale, teine nutab hüsteeriliselt. Ühesõnaga kavatsen ma rahumeeli süüa ja juua kõike, mida ma ennegi sõin ja jõin. Muidugi ei räägi ma kilode viisi õunte nosimisest või liitrite viisi kohvi kaanimisest, aga mõõdukalt võib ju ometi kõike teha.