Ma usun, et ei ole ainuke ema, kes igapäevaselt tuhandeid nõuandeid, kuidas last kasvatada. Nõuannetest ei ütle ma kunagi ära, kuid häirima jääb selline asi, kui nõuandja solvub, kui julgen siiski vastupidiselt soovitustele edasi talitada. Ausalt, ma ei suuda kõikide juttu ka tõe pähe võtta!
Selle nädalakese jooksul olen ma kuulnud palju häid nõuandeid, mille üle on mul ainult hea meel. Ometi on mõned „soovitused” minu meelest hoopis varjatud halvustamine. Toon siinkohal mõned näited, mida mina olen isiklikult kuulda saanud:
„Kas sa oled tõesti nii väiksele lapsele lutti andnud?!“ — Jah, lööge mind nüüd kohemaid risti, aga teinekord, kui Mari hakkab mähkmevahetuse ajal rohkem rapsima ja ähkima, siis on kergem talle korraks lutt suhu torgata, et saaks ilma suurema protesteerimiseta mähmevahetuse ja tagumikupesu tehtud. Või kui tahan mingi toimetuse ära teha, aga näen, et laps juba hakkab vaikselt rohkem rabelema, ka siis on lutt heaks abimeheks. Ööseks ma muidugi last lutiga ei harjuta ja magama jääb ta alati ka lutita, aga ei ütleks, et see kindlasti midagi nii jubedat on, mida iialgi kasutada ei võiks. Tean, et öeldakse, et lutt nii varakult võib lapse imemistehnika ära rikkuda, aga Mari imemistehnika on tal sama käpas, kui pensionäril soodsaima leiva leidmine kauplusest, seega muretseda pole tarvis. Mul on ainult hea meel, et laps vähemalt lutti ei põlga, kui teinekord häda käes on.
„Sa oled lapse ööseks enda kõrvale võtnud?!” — Tõepoolest, ka seda surmapattu olen ma teinud. Kuigi tegelikult lepib väike Mari hea meelega ka enda hällis magamisega, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ta tundub mulle lihtsalt nii armas ja nohisev ja beebilõhnaline, et ma tahan magada nõnda, et ta on mu kaisus. Minu loogika ütleb, et ma ei saa teda sellega ära hellitada, sest arvestdades fakti, et ta 9 kuud mu SEES veetis, võiks eeldada, et tal pole läheduse ja kaisutamise vastu mitte midagi. Pigem on tal endal parem olla, kui kudrutatud saab. Ja hoidku jumal selle eest, et ma talle seda keelaks. Ei, ma ei karda ka seda, et ma talle ennast läbi une peale pööran või lapse isa seda teeb.
„Kas sa sööd kõike? Oled sa teadlik, et … tekitab lapsele kohutavaid gaase?!” — Kui ma ei sööks enam kõiki asju, mille kohta inimesed väidavad, et see on lapsele halb, siis toituksin ma praegu kummeliteest ja tatrapudrust. Esiteks ei leia ma, et oleks mõtet muretseda enne, kui probleem ka PÄRISELT tekkinud on. Teiseks rääkis mulle ämmaemand, kes mul kodus käis, et gaasivalud kui sellised ei olene tegelikult suuremas osas ema toitumisest, vaid lapse enda närvikavast. Ehk siis kahel lapsel võib olla kõhus sama ebamugavustunne, aga üks ainult nohiseb selle peale, teine nutab hüsteeriliselt. Ühesõnaga kavatsen ma rahumeeli süüa ja juua kõike, mida ma ennegi sõin ja jõin. Muidugi ei räägi ma kilode viisi õunte nosimisest või liitrite viisi kohvi kaanimisest, aga mõõdukalt võib ju ometi kõike teha.
„Riidest mähkmed? Miks sa, loll, niimoodi enda aega raiskad?” — Esimese nädala kasutasin ma tavalisi väikseid Pamperseid, kuid juba enne lapse sündi olin ma kindel, et tahan proovida riidest mähkmeid. Juba neid ühekordseid mähkmeid nuusutades on aru saada, et tegemist on rõveda keemiaga. Teiseks ei ole ma huvitatud üüratu rahasumma raiskamisest, sest ühekordsed mähkmed maksavad ju hingehinda. Ma võin ausalt öelda, et riidest mähkme kasutamine mul küll rohkem aega ei võta, kui ühekordse mähkme kasutamine. Võtan mähkmesisu või marli välja, loputan, hõõrun natuke sapiseebiga ja viskan pesumasinasse. Asi ants. Milles see kogu arvamus, et see on „aeganõudev” ja „mõttetu”, vot seda mina ei tea…
„Sa ei aja enda last iga kahe tunni tagant üles? Ta ju sureb nälga!” — Ma olen kursis, et selline asi on võimalik, et mõni imik sööb vähe, kaotab palju kaalu, muutub uimaseks ja magab veel rohkem. See on paha lugu ja siis peab tõesti last üles ajama. Minu lapsel seda probleemi pole, seega lasen tal ka neli tundi jutti õndsat und magada, kui ta leiab, et ta seda parasjagu teha tahab. Esimestel päevadel, kus ma veel endas natukene kahtlesin, proovisime teda üles ajada — VÕIMATU! Isegi kui ta lõpuks silmad lahti tegi ja ma talle tissi suhu toppida üritasin, vaatas ta mind sellise näoga, et ma käin talle täiega pinda. Laps teab ise ka, millal ta süüa tahab. Ma siis annan ka, ega ma kade pole. Kas teid ei häiriks, kui keegi tuleks suvalistel aegadel teile sööki suhu toppima? Ma usun, et last häirib see kah.
„Sa oled last üksinda diivanile jätnud? Ta võib maha kukkuda!” — Ma tean, et kui laps vanem on, võib ta ennast diivanilt ja voodilt maha rahmeldada. Minu diivan on aga üsna lai ja tõepoolest, kui ta magab rahulikult, siis ma ei karda, et temaga võiks seal midagi juhtuda. Isegi kui ma korteris ringi toimetan. Ega ma ju tunde temast kaugemal pole, enamasti olen ma ikka samas ruumis, aga last kaasa tassida, et viis minutit teises toas olla, tundub mulle hetkel ajuvaba.
„Miks sa endale kaalu pole muretsenud, sa pead teadma, palju ta söömisega juurde võtab!“ — Esiteks on teda piisavalt kaalutud, et teada saada, et muretsemiseks põhjust pole. Teiseks ütles mulle ämmakas, et last on mõttekas kaaluda iga paari päeva tagant, kui vajadus on. Enne ja pärast iga söögikorda olevat seda teha mõttetu.
„Sa pead ennast ikka iga päev meikima, muidu oledki ennast käest lasknud ja jääd mehest ilma” — Oeh. Teate, mis mul ükspäev oli? Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt põhimõtteliselt seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud (mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebikakat, sest ma olin last enne pestes korraks enda vastu toetanud. Ja arvake, mida ma siis tegin? Kas ma kukkusin ennast meikima ja riideid vahetama või hoopis vahetasin mähkmed ära? Õige variant on viimane. Ja ma ei arva, et ma peaks ennast igal hommikul üles lööma. Mis mehed need on, kes ei ela üle paari kuud, kus naine lihtsalt ei viitsi aina ennast üles tuunida?
Ma saan aru, et inimesed on lihtsalt võib-olla mures ja neil on olnud olukorrad, kus laps tõepoolest kukub näiteks diivanilt maha. Või keegi tõesti keerab ennast lapsele peale või laps kaotab liialt kaalu. Aga erandeid on alati ja ma ei saa ju alati KÕIKE karta. Ma ikka proovin elu samamoodi võtta, kui enne lapse sündi. Mis elu see on, kui ma kogu aeg kabuhirmus oleks? Seega võite ülaltoodud küsimused heaga endale hoida.
Meie pere igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
