Juba ei tea mitmendat korda kuulen ma lugusid naistest, kes oma mehega koos väga õnnetud on, aga lahku ka minna “ei saa”, sest koos on laps saadud. Kuidas saab võimalik olla, et enne lapse saamist sellest aru ei saada, et mees ei ole absoluutselt sobilik isamaterjal?
Ma ei hakka nina alla hõõruma seda, et meest peaks ikka läbi ja lõhki tundma, enne kui sa temaga lapse saad. Jumal teab, et ma ka ise olen elav näide sellest, et mõnikord juhtuvad asjad ka ilma ette planeerimata — minul saab järgmisel kuul aasta peikaga koos olemist, mis ajaks olen mina juba uhked pool aastat rase olnud. Aga kui ma oleksin selle aasta jooksul näinud mehe juures mingit külge, mida ma ei aktsepteeriks, siis ei hoiaks mind lahkuminekust tagasi ka rasedus.
Kui mees peksab su haiglasse
Loomulikult ei räägi ma siinkohal sellistest asjadest, nagu “appi, ma vihkan, kuidas ta suppi sööb”, vaid natukene radikaalsematest asjadest, nagu alkoholiga liialdamine, vaimne ja füüsiline vägivald ja kontrollfriiklus.
Sõber rääkis mulle oma tuttavast sõbrannast, kelle tema mees hiljuti haiglasse peksis. Muidugi andis naine mehe esialgu politseisse üles, kuid üsna pea võttis avalduse tagasi ja kolis mehe juurde tagasi. Sest muidu ei saavat ta rahaliselt hakkama ja tegelikult olla ka tema hinges hea inimene.
No tule mulle püha taevas appi, äkki arvan mina ka, et ma olen hinges Miss Universum, aga sellegipoolest ei näe te mind kuskil missivõistlustel patseerimas. Ehk arvab keegi, et ta on hinges haitaltsutaja, kas te usaldaksite siis tema soovitusel haiga ühte basseini ronida? Mis kasu on kellelegi mehest, kes HINGES on igati hea inimene, aga REAALSUSES sulle kord nädalas lõuga annab ja teie ühist last värdjaks kutsub?
Lapse sünd meest paremaks ei muuda
Ei saa mina aru, kas tõesti saab võimalik olla, et sul on kodus igati täiuslik kallim, kes lapse sündides muutub vägivaldseks joodikuks ja türanniks? Ehk tõesti on see mõnel juhul nii, aga siiski arvan ma, et mingisuguseid märke peaks naine suutma ka enne lahti mõtestada. Inimesed ei muutu ju üleöö ja kas tõesti saab siis olla nii, et mõned inimesed lepivadki mehega, kes on armukade, vägivaldne ja laseb rusikad oma vabal volil lendu? Isegi, kui mõni madala enesehinnanguga naine leiab, et tema võib sellist kohtlemist taluda, või arvab ehk, et on seda ise väärt, siis kuidas saavad nad arvata, et nende laps peaks sündima sellisesse õhkkonda?
Kas tõesti loodavad need naised, et lapse sünniga muutub mees kuidagi paremaks? Et mees, kes enne jõi nädalas liitri viina vabalt ära, muutub peale lapse sündi karsklaseks? Või et mees, kes enne leidis, et okei on naisele obadus anda selle eest, et õhtusöök viis minutit lubatust hiljem valmis, hakkab pärast lapse sündi armastavalt naisele hommikusööki voodisse tooma? Ma miskipärast ei usu seda…
Ometi ei ole mul nende naiste vastu ka erilist kaastunnet, kahju on ainult nende lastest, et naistel ei ole piisavalt arukust selliseid jobusid õigel ajal maha jätta. Kerge on öelda, et ah ma ei saa ju üksi hakkama, aga miks siis ei mõeldud sellele enne mehega lapse saamist? Kas raseduse ajal ei tulnud kordagi pähe, et mis siis, kui pean selle lapse üksinda üles kasvatama? Või elavadki naised illusioonis, et kui mehega laps tehtud, siis on mees justkui “kotis” ja saabki elupäevade lõpuni nende rahade (ja peksuga) arvestada?
Ema kohustus on hakkama saada!
Küsimusi täis blogississekanne, kuid loodan, et ehk oskab keegi lugejatest mu küsimustele vastata. Kas tõesti on rasedad naised nii pimedad, et pigistavad mehe vigade suhtes silma kinni ja loodavad, et asjad paranevad. Kui mitte, siis saab ju alati öelda, et ei taha lapse pärast lahku minna. Ma loodan küll, et kõik need emad ühel hetkel mõistavad, et pigem kasvagu laps isata, kui vägivaldses keskkonnas. Ja kui need naised arvavad, et ei saa ilma mehe rahata hakkama, siis olgu palun natukene leidlikumad ja pangu enda aju tööle. Inglise keeles on ilus ütlus: where there is a will, there is a way. Ehk siis umbes nii, et kes proovib kõigest väest, saab üle igast mäest!
Mul läheb süda pahaks, kui ma loen, et Lätis hüppas naine rahapuudusel koos lastega sillalt alla. Kas tõesti ei suutnud ta paremat viisi välja mõelda, kui perekondlik enesetapp? Ilmselt oli selles juhtumis tegu ka mingit sorti vaimse ebastabiilsusega, kes teab. Minu point on see, et kui sa juba ise oled selle vea teinud ja vale mehega lapse saanud, on sinu kohustus ennast ja oma last sellest olukorrast ka välja saada. Sest lapsed ei peaks iial kannatama selle pärast, et nende ema ei oska raskusest välja tulla. Kui oled otsustanud emaks saada, peaks ju automaatselt tekkima naistes instinkt, mis sunnib neid oma lapsi kaitsma, või mis?
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
