Beebiblogi: raseduse erinevad faasid ja mida mees nende ajal tegema peab
Raseduse esimene faas: Tahaks kogu aeg nutta ja paanitseda: “Ei ole võimalik, et minust saab ema?!”. Kõik filmid, kus on juttu lastest, ajavad su hüsteeriliselt nutma ja hoidku jumal, kui telekast peaks näitama mõne lapse või looma surma. Mehe töö on siinkohal olla vait ja naist patsutada. Ükskõik, mida mees sellel faasil öelda proovib, võidakse tõlgendada valesti ja tulemuseks ei ole miskit muud, kui vana hea hüsteeria raseda naise poolt. Mehel ei maksa ka väga hinge võtta seda, kui naine ühel päeval teatab, et edaspidi on täiesti aktsepteerimatu viis, kuidas mees hingab, kõnnib ja kõneleb. Ta peab ainult noogutama ja ootama, kuni raseduse esimene faas, mis on ühtlasi teada ka kui “puhtahull rase”, läbi saab.
Raseduse teine faas: Oled juba uskuma jäänud, et oled rase ja imestad, kuidas saab olla võimalik, et pead nii palju pissima. Miks?! Laps ise on vaid paar sentimeetrit pikk ja mingil imelikul kombel suudab ta su põiele pressida? Oeh, kes seda teab. Aga kuna hullus on suuremas osas üle läinud ja loodus tühja kohta ei salli, asendab ta selle lõputu oksendamisega. Ehk siis siinkohal on mehe tööks leida midagi, mida naine süüa tahab ja hankida see võimalikult kiiresti, enne kui vastav isu mööda läinud on. Kellel kiireimad jalad, see parem mees! Kindlasti ei tohiks pahaaimamatu mees teha viga, kus ta hakkab suvaliselt mingit sööki valmistama, sest just SELLE asja hais võib naise oksendama/hüsteeriasse/nutma ajada. Kuna kõht veel nii suur ei ole, et kõik aru saaksid, et oled lapseootel, avastad tihti, et inimesed vaatavad sind umbuskliku pilguga, justkui küsides, et kas oled sa paks või rase. Kuna tahaksid kõikidele öelda, et oled rase, aga kolm otsustavat kuud ei ole veel täis, siis kannatad alandlikult neid pilke ja kodus pead sa vaid kuulda saama, kui hunnitult kaunis sa oled.
Raseduse kolmas faas: Südamepaha on läinud, kõht on ette tulnud ja tunned ennast suurepäraselt. See faas kestab umbes täpselt 12 minutit, sest üsna pea hakkavad sind painama küsimused tuttavatelt ja võõrastelt: kas sa juba tead, mis soost laps on? Millal sa sünnitad? Kas su kõht peabki nii suur olema? Kas sa oled mõelnud, et kas sa sünnitad vannis või voodis? Mis sa lapse nimeks paned? Kas sul rasedusarme ka on? Kas sa kõhuli magamist ei igatse? Kas sa seksida saad? Ja muud sellised küsimused, millele sa esimesed 2873 korda sõbralikult vastad, sest millest muust oleks toredam rääkida, kui enda rasedusest, aga siis hiljem Kuubale põgeneda tahaks, sest kaua jaksab üks inimene ühte sama asja rääkida? Mehe töö on ikka umbes sama: tuua sulle sööke, mis sulle maitsevad. Kiita sind ja kutsuda sind vähemalt 12 korda päevas maailma kaunimaks naiseks. Musitada kõhtu ja rääkida kõhuelanikuga. Noogutada kaasa igale su jutule.
Raseduse neljas faas: Sa hakkad minema paiste ja su paisuv kõhuke, mis enne oli lihtsalt armas pallike, on nüüdseks võtnud liikumist takistava õhupalli mõõdud. Samuti on laps seal sees otsustanud ennast igat pidi sirutada ja venitada, et sul ikka võimalikult ebameeldiv olla oleks. Hommikuti ei ärata sind enam armas lapse siblimine kõhus, vaid mehelik löök ribidesse või põide. Hirm ennast täis pissida kasvab iga päevaga. Kõrvetised tahavad su tappa ja sul on tunne, et su organid ei mahu enam su sisse. Mehe tööks on siinkohal esiteks leida sulle mugav padi jalgade vahele. Aitama sind püsti, aitama sind keerata. Olema valmis selleks, et teda keset ööd üles aetakse: “Kus mu Rennie on?!” Tooma poest vanilliplombiiri, KOHE! Mitte pahandama, kui ühe 20. minutilise autosõidu jooksul naine 23 korda pissile tahab. Mitte vaidlema. Tundma huvi lapse ja tema rabelemiste vastu.
Raseduse viies faas: Kuna ma arvan, et olen siia faasi just jõudnud, siis ei oskagi seda väga pikalt kommenteerida, peale selle, et KUI KAUA SAAB ÜKS INIMENE RASE OLLA? Iga öö pean ma ärkama 63 korda, et kas a) ägisedes külge pöörata b) pissida c) kõrvetiste kätte surra. Kõndida saan ma korraga maksimaalselt 100 meetrit, ilma, et mu sisikond pistma ei hakkaks. Avastasin, et istun glamuurselt kui vana meesterahvas, jalad jumala harkis. Kummarduda ei saa. Ehk siis mees peab sinu eest kummarduma, tassima kõiki asju, mis kaaluvad üle 400 grammi, söötma sulle sisse hulganiselt värsket kraami ja olema valmis sööma ära kõik su ülejäägid, mis sulle enam sisse ei mahu. Sest noh, su organid on kõigest lapikuks pressitud!
Oeh, ega see raseda elu kerge pole. Aga ega ole see ka kerge raseda naise mehele. Mul on lihtsalt hea meel, et mina saan kindel olla, et kui mu kohutavalt paistes jalad vajavad mudimist, tasub mul selle peale vaid mõelda, kui peika juba usinalt tegutsema asub ja neid masseerib, kuni käed valutama hakkavad. On ju tore, kui kõike ei pea ise meelde jätma: kas sa pissil käisid, kas sa vitamiini võtsid ja pane päikesega müts pähe, on laused, mida ma kuulen täitsa igapäevaselt.
Ja otse loomulikult huvitavad teda igasugused raamatud ja videod rasedusest. Mul on lausa kahju naistest, kelle mehi selline asi külmaks jätab. Oma raseduskommuunis märkasin hiljaaegu, et paljud naised arutavad seal, et nende mehi see rasedusjama ei huvita ja siis nad seal koos kihistavad, et “ihhihiii, sellised need tuimad eesti mehed ongi!”. Mina ei tea, ma oleks küll väga kurb, kui peika teataks, et võin oma igavate rasedusjuttudega kuu peale käia ja valutavad jalad võin ma rahumeeli külmaveekaussi pista. Mis mehed need sellised on?
Millised olid teie mehed raseduse ajal? Ja millise rasedusfaasi olen ma kahe silma vahele jätnud? Andke tuld!
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.
