Beebiblogi: viis põhjust, miks rasedus on lihtsalt KOHUTAV!

 (36)
Beebiblogi: viis põhjust, miks rasedus on lihtsalt KOHUTAV!
Foto: Ilmar Saabas

See jutt ei tohiks tulla üllatusena mitte kellelegi, kes juba enda sees inimest kasvatanud on. Küll aga võib see jutt tulla üllatusena neile, kes seda veel teinud ei ole. Igatahes mulle tuli enamus neid sümptomeid täiesti šokina ja ma pidin kõvasti pingutama, et nendega harjuda. Kes tahaks harjuda igapäevase oksendamise või karvase kõhuga? Ja ma olen täiesti teadlik, et on rasedaid, kelle üheksa kuud rasedust mööduvad õndsalt, harmooniliselt ja absoluutselt üllatustevabalt. Loomulikult ei lähe nemad suvalistest kohtadest karvaseks, ei paanitse tuleviku üle, ega tunne iga päev tungivat soovi ainult kommi süüa. Minu poolt palju õnne nendele naistele, hinges olen ma lihtsalt kade.

1. Iiveldus. See oli üks nendest sümptomitest, mida ma teadsin oodata. Eks ole ka filmides näidatud WC-potti kallistavat naist, seega üllatusena see ei tulnud. Mida ma ei osanud oodata, oli see, et iiveldus konstantselt kestab. See ei lõppe ära, ausalt, kuigi mul jookseb juba 16. nädal!

Süda oleks nagu pidevalt paha, aga ei ole päris täpselt aru saada, kas hakkan oksele või mitte. Mõnikord juhtub nii, et ma lihtsalt öögin tühja. Teinekord joon rahulikult võileiva kõrvale hommikuteed ja mitte mingi hoiatuseta otsustab mu keha poole närimise pealt: “Kuule, magu, mulle tundub, et see söödav asi ei ole ikka õige teema. Mis sa arvad kui…” ja pilgutab kavalalt silma, sest hopsti on kogu söödud tavaar mul suus tagasi.

Seotud lood:

Nagu te arvata võite ei ole see teps mitte meeldiv, seega on igasugune söömine enne kella kuut õhtul väga suur protsess. Esiteks tuleb mõelda mingi söök, mida päriselt süüa tahaks. Ettevaatust, see võib muutuda umbes 20 sekundi vältel. 90% toiduainetest, mis praegu pähe kargavad, tekitavad iiveldust. Surun iivelduse alla, mõtlen näiteks vihmavarjudest ja tekikottidest (asja, mis ei ole söödavad ja seetõttu ei saa südant pahaks ajada). Lõpuks annan alla ja närin leiba.

Aga muidugi ei ole halba ilma heata. Nimelt need hetked, kus EI ole süda paha, on võrratud! Sa vaatan enda külmkappi ja hakkan valimatult asju sööma, sest  ei iiveldagi ja süüa saab!

Kui inimesed väidavad sulle, et see okseralli lõppeb kindlasti 12. nädalaga, siis nad valetavad! Ja on ka neid inimesi, kes sulle otsa vaadates siristavad: “Oh, sul on kohe nii halb või? Minul ei olnud küll raseduse jooksul mitte kordagi süda paha. Nii hea ja võrratu oli olla, rasedus ongi aeg, mida nautida,” ja naeratavalt malbelt. Sellistel hetkedel meenuvad mulle korrad mu lähiminevikust, kus ma pahaaimamatult endale suhu oksendanud olen ja mõtlen, et need inimesed väärivad vähemalt jalahoopi.

2. Rasedushullus. Pean tunnistama, et ka see ei olnud mulle väga suur uudis, et rasedad naised hirmus emotsionaalsed on. Paraku pean mina tunnistama, et olles niigi emotsionaalne inimene, muutusid need “tujud” rohkem rasedushulluseks. Muud moodi ma seda kirjeldada ei oska, sest absoluutselt iga väikseimgi asi võis mind niimoodi ärritada, et ise ka ei oleks uskunud, kui poleks pealt näinud.

Kõige rohkem hõlmas see muidugi vaest peikat, kes sai kuulda, kuidas ma vihkan tema juures absoluutselt kõike — alates sellest, kuidas ta hääl on vale, lõpetades sellega, et isegi omletti ei oska ta inimese kombel teha. See oli lihtsalt kohutav aeg, sest ma ei saanud ennast lihtsalt takistada. Jah, tunnistan, olingi totaalne bitch, aga mulle tundus, et tegemist on järgnevaga — tutvun noormehega, ta tundub mulle võrratu ja tore ja temast saab minu peika. Ühel hetkel (täitsa juhuslikult siis, kui olen lapseootele jäänud) mõistan ma, kuidas ta ei oska kõndida, hingata, süüa, naerda, kirjutada jne. Ja ma tõepoolest uskusin, et ma olin enne olnud pime tema vigade suhtes, selle asemel, et nentida, et need vead on mu hormoonid välja mõelnud.

Arst rääkis mulle, et põhjus, miks rasedatel naistel hormoonid üle võivad mängida on üsna loogiline. Nimelt ei oska vastsündinud beebi veel oluliselt enda soovidest märku anda ja ema peab neid üsna “õhust” lugema. Siinkohal aitavad kaasa hormoonid, mis aitavad tajuda ka asju, mida enne ei oleks võib-olla üdse märganud. Kahjuks ei oska hormoonid nõnda talitada, et aitavad sul ainult last mõista. Oh ei, nad võivad muuta su kohutavaks bitchiks ja seda lausa päevapealt! Õnnis rasedus, või mis?

3. Tissid. Üldiselt ei platseeru tissid kuskil halbade asjade TOP 10 seas, kuid seekord küll. Eks me kõik teame ka seda, et rasedusega tissid suuremaks lähevad, eks? Nõnda ka minul. Nad on mul armetust B-korvist juba C-ni jõudnud, aga sellega kaasnes ka üüratu tissivalu. Kuna elan viiendal korrusel, ei olnud harv juhus see, kus pidin trepist alla minema aegluubis ja tissidest kinni hoides, sest muud moodi liikuda ei olnud võimalik. Liiga kuramuse valus.

Ja parim on muidugi see, et suurenevad tissid tekitavad rohkem ahvatlusi peikale, aga korvi saab ta kiiremini, kui jõuab öelda “tiss”, sest mõte, et keegi neid PUUDUTAMA peaks, ajab juba valust värisema.

Õnneks on mul praeguseks suurem tissikasv üle läinud, aga jutud levivad, et raseduse lõpus juhtub see taas. No eks näis, kas tuleb E-korv ära?

4. Väsimus. Väsimuse aste võrdub mul vist küll mingi keskmise 70-aastase naisterahva omaga. Juba kaheksa paiku õhtul tuleb teinekord surmauni peale. Ei ole harvad ka need korrad, kus ma keset lõunat korraks “silma puhanud” ja siis neli tundi hiljem üles ehmunult üles ärganud: “KUS MA OLEN?” Võiks siis eeldada, et ka hommikuti põõnan mõnuga, aga ei. Loomulikult ärkan ma umbes 8-9 paiku absoluutselt iga jumala päev üles ja mõtlen selle peale, kui väsinud ma ikka olen.

Iga bussisõit loksutaks mind justkui unele ja iga trollipeatus raputaks mind justkui õndsasse unenäkku. Üsna raske on niimoodi funktsioneerida, kas usute? Eriti kuna tööd tuleb ju ka teha ja üllataval kombel ei ole aktsepteeritav vabandus: “Sorri, ma ei saa täna tööd teha, ma olen rase.” Ja nõnda üheksa kuud jutti.

Jutud levivad, et ka see peaks teisel trimestril üle minema ja ehk mingil määral on ka läinud, aga täielikku paranemist ei ole ma märganud.

5. Nälg. Kas pole mitte irooniline, et nälg ja iiveldus käsikäes käivad, aga nii see siiski on. Kui need hetked peal on, kus ei iivelda ja süda paha ei ole, tahaksin ma süüa kõike, mis mu silma alla satub. Alates kommidest, lõpetades suvikõrvitsaga. Pea miski ei ole minu poolt nendel hetkedel söömiskõlbmatuks tunnistatud — ühtmoodi libedalt läheb alla korvitäis puuvilja, pakk krõpse, kauss riisi, potike putru jne.

Järgneb!

Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.