Erivajadustega lastel on oht jääda hariduseta
Mis seal salata, eks koolid olid seadust pikisilmi oodanud. Kõik teavad, et tavaklassidesse lipsas järjest sagedamini sisse õpilasi, kellega oli väga raske kas siis sel põhjusel, et neil õppimine ei edenenud, või seepärast, et nende erivajadused kippusid pöörama kogu klassi elu pea peale. Muidugi tahab iga vanem oma last, kui vähegi võimalik, tavakoolis hoida. Ehk lähevad probleemid üle, me kõik ju integreerume!
Nüüd siis, eelmisest sügisest, sai nende isepäiste jaoks moodustada väikeklasse. Olgu nad siis kas kategooriast “üliandekad” või “puudega“ — ühed erivajadused kõik.
Seaduses seisab, et nõustamiskomisjoni soovitusel võib autistlikest ning tähelepanu- ja sõltuvushäiretega lastest moodustada nelja õpilasega klassi. Eriti keerulistele lastele, kes ka sellises grupis hakkama ei saa ning vajavad sõna otseses mõttes pidevat jälgimist ja kõrvalolekut, võib komisjon määrata ühele õpilasele keskendunud õppe. Peale selle võivad koolid muidugi moodustada väiksemaid õpperühmi käitumishäirete või õpiraskustega lastele, lihtsamate õppekavade alusel õppivatele lastele jne (vt seaduse § 51).
Ja kui seadus juba ette näeb, siis peab selle kõige jaoks tulema koolidesse ju ka raha, mis seda teha võimaldab.
Tehke, tehke…
Paljud koolid käärisidki käised üles ja panid väikeklassid möödunud sügisel käima. Mõnedel läks õpetamine ilusasti, teistel üle kivide ja kändude, kui koolis vastavaid arusaamu ja eripedagoogilisi teadmisi nappis, kuid sellest juba järgmises ajakirjanumbris. Räägime rahast.
Koolide riigipoolne rahastamine käib nii, et kusagil novembris kantakse haridusministeeriumi infosüsteemi andmed õpilaste ja ka neile vajalike eritingimuste kohta. Selle alusel arvestatakse välja rahasumma, mille kool järgmisel aastal riigilt õpetamiskuludeks saab.
Aasta algul hakkasid aga puhuma hoopis uued tuuled. Küllap on ka teie hulgas, armsad lugejad, neid, kellele koolis jõulupuhkuse järel teatati, et pole päris kindel, kas või kui kaua teie lapsele väikeklassiõpet veel pakkuda suudetakse.
Nimelt oli riigi haridusjuhtidel tekkinud vahepeal keeruline segadus. Esiteks selgus, et raha on vähe. Sellest vähesest tuleb püüda üks osa panna igaks juhuks kõrvale õpetajate palgatõusuks, kui asi päris hulluks läheb.
Teiseks selgus, et haridusministeerium oli prognoosiga mööda pannud. Nad olid planeerinud eelarvesse üks ühele õppe mahuks kogu Eesti peale 20 last. Nõustamiskomisjonid olid aga sellise suunamise kirjutanud välja 56 lapsele, ja koolid olid neid ka juba vastavalt õpetama asunud.
Kuid raha meil pole
Seega saatis ministeerium alla kirja, et üks ühele õpet rahastatakse iga õppuri kohta vaid 8 tundi nädalas. Ka pandi ette, et nelja õpilasega väikeklassis on finantseerimise normiks 20 õppetundi nädalas. Seni olid koolid aru saanud, et nii väikeklassi kui ka individuaalse õpetamise puhul on siiski aluseks täismahus riiklik õppekava, mis võimaldab erivajadustega lastel saada neile sobivas vormis samaväärset kooliharidust tervete lastega.
Võimukoridorides liikunud paberil on kirjas, et väikeklasside tundide arvu piiramisega saaks riik tänavustest kuludest kokku hoida ligi 1,15 miljonit eurot. Osa sellest, 250 000 eurot saaks siis suunata valearvestuse kompenseerimiseks 56-le üks ühele õppijale, et nad kõik saaksid kätte oma 8 nädalatundi.
Ja väikse kübaratrikiga saakski ligi miljon eurot tõsta streikivate õpetajate “pingemaandusfondi”.
Olgu-olgu, haridusministeeriumi ametnikud seda kõike päris nii ei näe. Esiteks nad kinnitavad, et katastroofi ei tule ja kõik erivajadustega lapsed saavad siiski õpetatud. Teiseks on neil oma nägemus hariduse rahastamisest.
“Me ei ole öelnud, et kool ei tohi neid lapsi õpetada rohkem kui 8 või 20 tundi. Tavakoolid kuuluvad omavalitsustele ja igal omavalitsusel on õigus raha juurde anda,” põhjendas ministeeriumi asekantsler Kalle Küttis. Nagunii tuleb üks osa munitsipaalkoolide rahadest (hoone ülalpidamine jne — toim) ju kohalikult omavalitsuselt. “Nagu ministergi rõhutab: riik ei rahasta mitte õpet, riik toetab omavalitsuste koolide hariduskulusid.”
Oht jääda õppeta
Uurime veel seadusandlust. Kes siis ikkagi määrab, kas laps saab õpet 8, 20 või hoopis 36 tundi?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 15 ütleb, et koolides toimub õpe vastavalt haridusstandardile, mille paneb paika valitsuse määrus. Määruses (kehtiv on uuendatud 6.01.2011) on kirjas ka eri kooliastmete laste jaoks kohustuslik nädalatundide arv, mis jääb 30 kanti. Määruse § 17 ütleb tõesti, et väikeklassis või ühele õpilasele keskendunud õppes on lubatud, kui lapse tervis või eripära seda vajavad, tunnijaotusplaani muuta, vähendada õppekoormust, et näiteks asendada osa tunde muude tegevuste, kas või rehabilitatsiooniplaanis ette nähtud teraapiate või muu sellisega. Kuid samas on öeldud, et mitte mingil juhul ei tohi päristundide hulk langeda nädalas alla 20.
Ega siis erivajadustega lapsed pole mingid imeinimesed, et tabavad kõike lennult ja kolm-neli korda kiiremini kui terved lapsed! Loodetavasti saavad sellest lõpuks ikkagi aru ka haridusjuhid.
Selle kurvapoolse loo hea lõpp võiks ehk olla vaid see, et neil päevil mitme haridusministeeriumi inimesega asja arutades jäi siiski mulje, et nad teema sügavust mõistavad ja on vähemalt ise täis optimismi, et mõne ajaga tekkinud olukorrale siiski mõistlik lahendus leitakse. Kuuldavasti on ministeeriumis valmimas HEV-hariduse (st hariduslike erivajadustega laste õpetamise) kontseptsioon.
Ajakirja kohta loe lähemalt www.vedur.ee
