Huviringide mõttetusest: lapsed jätavad kõik pooleli ja kõigile trennidele kulutatud aeg ja raha on maha visatud

 (10)
Loovtunnid Tartu Descartes'i koolis
Loovtunnid Tartu Descartes'i koolisFoto: Argo Ingver

Katkend Heli Künnapase raamatust "Mina, supernaine, jään ellu!".

Täiesti kindel on, et lapsed kasvavad aastaga kümme sentimeetrit just sellepärast, et lapsevanemad vähemalt kord aastas šoki saaksid — siis, kui löövad kokku kooliaasta algul ostetud uute riiete ja jalanõude kulud! Köögi laual minu ees on eelmise kuu tšekid ilusti erinevatesse hunnikutesse jagatud, vastavalt sellele, mis selle eest ostetud sai.

Laste tubadest kostub lõpuks mitte midagi. Kõik magavad. Vaikus on kuldne, tuleb meelde omaaegne poplaul. Või noh — enne-minu-aegne. Elutoast küll kostab televiisori hääl, vastavalt sellele, millisele kanalile Kristeri tähelepanu sel hetkel korraks pidama jääb. Pidevast klõpsimisest saan aru, et midagi ülimalt huvitavat tema jaoks täna ei tule.

,,Kas sa tead, et me ostsime sel aasta kuus paari uusi sisejalanõusid, kümme paari erinevaid spordijalanõusid ja metsiku koguse riideid?” hõikan teise tuppa Kristerile, ise samal ajal mõtlikult sülearvutist äsja valminud tabelit silmitsedes. ,,Mingite trennide jaoks tuleb üht-teist veel juurde ka osta.”

,,Sinu valik oli, et nad nii paljudes trennides käivad. Mina ütlesin kohe, et seda kõike pole vaja. Las keskenduvad koolile,” poriseb mees vastu. Tunnen, kuidas ärritus mu sees kasvab.

Seotud lood:

,,Sa ikka tead, et meie lastel on kõik hinded väga korras ja kõik lapsed pingutavad. Saavad hakkama nii kooli kui trennidega,” püüan kõlada väga rahulikult. Oleme seda vestlust varem ka pidanud, nii et aiman juba, kuhu see tüürib. Ilmselt juba kahe minuti pärast olen mehe peale ülimalt tige.

,,Praegu küll. Aga kui ühel hetkel enam ei saa? Siis jätavad kõik pooleli ja kõigile trennidele kulutatud aeg ja raha on maha visatud,” ajab mees ennast diivanilt püsti, tuleb kööki ja hakkab kappe läbi kolistama. Ilmselt pole Kristeril õrna aimugi, mida ta otsib.

,,Kas sa tead, et inimesed heidavad teistele enamasti ette seda, mis neid enda juures häirib?” vaatan etteheitvalt altkulmu mehe poole. See on küll mõttetu liigutus, sest mees sorib ikka kappides ja ei vaata mulle kordagi otsa.

,,Mina ei ole ühtegi huviringi pooleli jätnud,” pomiseb mees pigem omaette. Krister leiab ühest kapist paki küpsiseid, kisub selle hooletult lahti ning hakkab sööma.

,,Sest sa lihtsalt kunagi ei alustanudki ühegagi,” lõpetan lause tema eest. Ikka seetõttu, et oleme sama vestlust korduvalt pidanud ja ma tean, millest tema huviringide vastane meelsus tuleneb.

,,Ja vaata kui normaalne inimene minust tuli, ilma et vanemad oleks pidanud mingite trennide ja huviringidega ennast ja last rihmaks kiskuma,” vaatab mees mulle võidukalt otsa.

,,Meie lapsed pole rihmaks kisutud. Mina samuti mitte. See on panus nende tulevikku. Just selleks, et neil oleks lihtsam elu, kui sinul ja minul,” räägin ära enda kohustusliku osa sellest kordi ja kordi toimunud vestlusest. ,,Lastele meeldivad kõik need tegevused, mida nad väljaspool kooli teevad. Iga huviring annab lapsele võimaluse ennast tundma õppida ja endas mõnda erinevat külge arendada. Trennide ja huviringidega hakkamasaamine on lastele keeruline siis, kui vanemad neid ei toeta,” käin välja oma trumbi.

,,Millele sa vihjad?” kuulen Kristeri hääles ärrituse nooti.

,,Ei vihja. Ütlen otse välja, et isegi kui sa pole nõus, et me laste huviringide eest maksame ja neile varustust ostame ja selle kõik ainult minu kanda jätad, siis võiksid vähemalt nende tegevuse vastu huvi tunda,” pahvatan ühe hooga.

,,Kui sina valisid lastele nii palju huviringe, et kõik raha läheb nende peale ja mulle ei jääks enda hobidega tegelemiseks enam midagi, siis loomulikult pole ma sellest huvitatud. Ma käin päevade kaupa tööl. Mulle peab ka mingi lõõgastumise võimalus jääma.”

,,Kas minu ja lastega koosolemine pole piisav lõõgastus?” küsin jõuetult.

,,Näed ju ise, kui väsinud ja närvilised kõik õhtu lõpuks on. Peale pikka tööpäeva ei viitsi ma tõesti kogu selle jauramisega tegeleda.”

,,Sa ikka oled aru saanud, et olukord, millest räägid, on ammu möödas. Sul on meie perest pilt, mis pärineb aastate tagant. Sul pole õrna aimugi, kes mina ja lapsed viimastel aastatel oleme, milliseks oleme kasvanud. Jah, aastaid tagasi olid nad tõesti päeva lõpuks kõik väsinud. See aga tähendas, et lastel oli rohkem meie toetust vaja. Lastel oli vaja, et pärast pikka päeva kodus oleks telekas kinni ja lastele vaadatakse otsa ning nendega räägitakse. Lapsed tahtsid nädalavahetusel koos vanematega looduses käia, et puhata ja lõõgastuda. Laste jaoks oli vaja teha kõike seda, mis sulle ei meeldinud.”

,,Ma olen kõik need aastad laste ja pere jaoks tööl käinud. Tõepoolest ei jõudnud ma pärast seda veel teistel lõõgastuda aidata. See on mõttetu vestlus. Oleme sel teemal korduvalt rääkinud ja sa tead mu seisukohta.”

Krister võtab küpsisepaki kaasa ning suundub tagasi teleka ette.

Ohkan jõuetult. Jah, oleme rääkinud. Iga sellise vestluse käigus olen üha rohkem tajunud, kuidas meie lastega liigume ühes suunas, Krister aga seisab omas kohas või liigub vastassuunas. Mõnikord jääb mulje, et ta teeb seda meelega. Teinekord tuleb mul jälle meelde, et tema on tõesti oma elus paljust loobunud selleks, et mina saaks elada oma unistuste elu ja kasvatada kuute last. Ülikooli katkestamine on ju suurim ohver, mille üks pereliige teiste heaks saab teha.