Imetamise nõuandeid läbi aja

KODUTOHTER: "Ema, kellel võimalik on oma last imetada ja seda ei tee, ei vääri ema nime. Varemail aegul ei tulnud kellelegi mõttesse lapsele midagi muud pakkuda kui seda, mis eriti selleks loodud. Mida enam kultuur edenes, mida enam keemiline tööstus arenes, seda enam usuti end loodusest üle olevat ja otsiti aseainet emapiimale, et ikka uuesti ja uuesti veenduda, et selle aset ei saa miski täita.ˮ

Kui dr Alice B. Stockham üle saja aasta tagasi need read oma teoses "Tokoloogia: raamat igale naiseleˮ kirjutas, oli lapse imetamine elu loomulik osa. Ometigi on aastate jooksul soovitused noorele emale kõikunud ühest äärmusest teise.

Varasemate aastate karmid reeglid

Aastatel 1970-1990 õpetasid arstid sünnitusmajas noori emasid:

* enne imetamist tuleb rind 2% boorveega puhastada;

* last tuleb sööta 15-20 minutit;

* päevas on kuus toidukorda;

* rind tuleb pärast söötmist alati tühjendada, et ei tuleks põletikku;

* last peab toitma kindlatel kellaaegadel;

* öösel peab imiku magu kuus tundi puhkama;

* last tuleb järjekindlalt kaaluda, et näha, kui palju ta piima saab;

* iga päev tuleb lapsele pakkuda juua ka vett;

* alates 4. elukuust peab titale andma juurde tõhustustoitu;

* laps tuleks rinnast võõrutada 9. elukuul, sest siis on piim juba lapse jaoks lahja;

* kui rinnapiima ei jätku, võib lapsele anda siirupiga magustatud kefiiri.

Korralik ema, kes nende soovituste järgi püüdis toimida, leidis end tihti olukorrast, kus laps oli pärast rinna saamist rahutu ega tahtnud leppida kohustusliku söögivahega öösel. Veelgi enam, lapse vähese kaaluiibe tõttu pidi ema varsti kuulama kurba kokkuvõtet: piima ei jätku ja imikule peab hakkama piimasegu juurde andma. Kuna piimasegusid ei olnud poest enamasti saada, sai teraviljatummide keetmisest pikkadeks kuudeks igapäevane kohustus. Seetõttu meenutavad nüüdsed vanaemad imetamist sageli kui vaevalist ja ebaõnnestunud katsumust.

Sagenesid haigused

Ranged piirangud imetavatele emadele olid sarnased kõikides arenenud riikides. Muudatuse suhtumises imetamisse põhjustas ehmatav kogemus: inimeste tervis hakkas kiiresti halvenema, hoolimata teadussaavutustest ja järjest suuremast ravimite kasutamisest.

Taibati, et imikute toitmises esimesel eluaastal on midagi väga valesti, sest üha sagedamini esines haigusi, mida rinnapiimaga toitmise ajal ei olnud. Kunstsegu saavad lapsed olid rohkem haiged ja vajasid tihemini haiglaravi. Ka allergia laia leviku üheks põhjuseks peetakse seda, et vastsündinud toodi ema juurde alles sünnijärgsel päeval ja esimene toit lapse maos ei olnud mitte kaitsev ternespiim ema rinnast, vaid kunstpiim. Allergia sagedast esinemist tänapäeval on seostatud ka sellega, et aastakümneid soovitati toormahla andma hakata väga varakult - juba ühe kuu vanusele imikule.

Alates eelmise sajandi lõpust hakkasid teadlased täpsemalt rinnapiima koostist uurima. Juba esimestest teadustöödest selgus, et rinnapiim ei ole tavaline söök, mida laps ainult kõhutäiteks vajab, vaid see sisaldab veel lugematul hulgal imiku arenguks hädavajalikke koostisosi. Tänapäeval on rinnapiimas leitud üle 250(!) komponendi ja ikka veel teevad teadlased uusi avastusi.

Kuidas imetavat ema toetada ja millised on tänapäevased imetamise nõuanded, loe juba Kodutohtri augustinumbrist.