Karjäärinaisest saab ema — Ireeni lugu

Ireen Paasil on vedanud. Emapuhkuste vahel pole ta pidanud tööd otsima ega tööandjatega enda õiguste pärast võitlema. Vastupidi, iga kord on talle pakutud märksa sobivamaid lahendusi.

“Olen juba 12 aastat töötanud Coca-Cola HBC Eesti finantsosakonnas. Selle aja jooksul olen kaks korda emapuhkusele jäänud ja mõlemal korral naasnud samasse osakonda. Kui esimese lapsega kodus olin, kutsuti mind juba enne ametlikku tagasitulekut poole kohaga tööle. Nii käisingi mõnda aega poole kohaga, kuid leidsin, et see variant mulle ikkagi ei sobi. Niisiis naasin peagi tööle täiskohaga. Tööandja pakkus mulle küll teist töökohta samas osakonnas, kuid kogu pakett jäi samaks. Ma ei kaotanud ei palgas ega töökoha tasemes.

Kindlasti tuleb igal naisel elus ette moment, kus ta peab otsustama, millal on õige hetk karjäär pooleli jätta ja emaks saada. Kui inimene juba karjääri teeb, on see teadlikum valik, ühel hetkel lihtsalt ei ole mõtet otsust edasi lükata. Kindlasti motiveerib tänapäeva naisi ka emapalk. Ameerikas saavad naised koju jääda vaid paariks nädalaks, Eesti pooleteiseaastane emapuhkus on suurepärane võimalus.

Algul on küllaltki raske tööle tagasi tulla, töörütm on uus, lisaks on sul kodus üks pisike tegelane, kes vajab sind üle kõige maailmas. Siin tuleb appi korralik planeerimisoskus, et kodu ega töö kannatada ei saaks. Kuna ei laps ega sina ole uue elurütmiga harjunud, on suurepärane, kui tööandja võimaldab vähemalt esimesed paar kuud käia tööl osalise koormusega.

Väikese lapsega ema jaoks ongi kõige olulisem see, et ta oskaks paluda inimestelt paindlikkust, sest imikult või väikelapselt paindlikkust nõuda ei saa. Seega tuleb paluda seda teistelt: tööandjalt, sõpradelt, perelt, sugulastelt, kas või naabritelt või arstilt. Sest kõige olulisem on see, et ei laps ega töö kannatada saaks. Kuid selleks, et seda ei juhtuks, on vaja olla avatud ja leidlik.”