Kas see on tõesti armastus?!

Tavaliselt ei suhtu vanemad oma lapse kõige esimesse armumisse eriti tõsiselt. Kuigi ise hoiavad kiivalt kinni oma elu esimeste tunnete mälestustest...

Mitte keegi ei oska öelda, millal ime võib juhtuda. Vahel ootab inimene seda tunnet pikki aastaid, ning see ei jõua mitte kunagi tema südamesse.

Kuid juhtub ka nii...

...Minu poeg armus juba lasteaias oma rühma tüdrukusse. Ta viis talle kompvekke, andis mänguasju, kuid tüdruk keeldus kategooriliselt temaga suhtlemast. Asi läks nii kaugele, et poeg ei saanud enam öösiti magada. Kasvataja rääkis, et poiss on lausa põlvili tolle tüdruku ees olnud, paludes, et too lubaks teda enda kõrvale istuma. Püüdsin rääkida tüdrukukese vanematega. Need aga vastasid, et nende tütrele minu poeg ei meeldi ning nad ei saa sinna midagi parata. Meil tuli poeg lausa 6-aastaselt kooli panna, et ta ei saaks oma silmarõõmuga kohtuda. Peagi hakkas poisil ununema tema „õnnetu armastus“. Kuid nüüd, aasta hiljem, tuli ka tüdruk samasse kooli. Kardan, et poega tabab taas psühholoogiline trauma. Äkki peaks ta teise kooli üle viima?...

Psühholoogi nõuandeid

Ära naera

lapse tunnete üle.

Ära oma last omavahelistesse suhetesse sega.

Leia

kindlasti

aega

, et laps rahulikult ära kuulata.

Ära unusta, et

esimesest armumisest sõltub paljuski

lapse tulevane elu. Aita tal luua harmoonilisi suhteid vastassoost lastega.

Nii väga, kui sa ka oma lapse pärast ei muretseks, ära unusta, et peale tema tunnete on olemas veel

teise inimese tunded

. Ka neisse tuleb austusega suhtuda.

Ole kannatlik

. Enamasti läheb esimene armumine üle tugevaks sõpruseks.

Kasuta vastuarmastuseta jäänud armastuse kogemust kui võimalust õpetada lapsele,

kuidas pettumusest üle saada.

Kindlasti sõltub siin väga palju vanemate õigest käitumisest ja perekonna toetusest.

Poleks uneski näinud

Tasub vaid meenutada Romeo ja Julia lugu. On hulgaliselt näiteid sellest, kuidas vanemate vahelesegamine laste suhetesse lõpeb traagiliselt. Üsna sageli ei oska me vajalikul moel hinnata oma väikeste tundeid. Need ei ole meie meelest tõsiseltvõetavad ning me oleme veendunud, et need mööduvad kiiresti ja valutult. Vanemate esmane soov oma last aidata viib lõpuks otsuseni keelata, mitte lubada, ära viia... Kas aga üldse on võimalik armastust keelata või peale sundida? Vältides probleemi, ei saa seda lahendada.

Taoline taktika võib viia vaid selleni, et laps, püüdes oma tundeid varjata, ei hakka enam oma lähedasi usaldama. Samas ei aita siin ka vanemate püüd aidata lapsel valutult olukorrast väljuda. Kui on armastus, siis sellega koos käib ka valu. Ning lapse jaoks on see inimeste vastastikuste suhete hindamatu kogemus.

Seetõttu on äärmiselt tähtis roll, mida mängib täiskasvanu sellel lapse jaoks keerulisel ajal. Ta võib olla kas sõber, kellele võib kõike usaldada, või siis vaenlane, kelle juurest tahaks kiiremini ja kaugemale põgeneda.

Südamest südamesse

Kui sinu last on nüüd tabanud esimene ja lisaks veel vastamata armastus, siis tuleks kõigepealt leida jõudu, kannatlikkust ja aega, et temaga avameelselt rääkida. Tuleta meelde iseenda esimest armastust, räägi lapsele, mida sina mõtlesid, mida tundsid, kuidas kujunesid (või ei kujunenud) teie edaspidised suhted selle inimesega. Laps suudab mõista sinu sõnu juhul, kui sinu jutustus on emotsionaalne ja otse loomulikult siiras. Jutuajamise käigus ei tohi unustada, et just sinust, täiskasvanust, sõltub see, millise jälje jätab esimene armastus lapse hinge.

Võimalik, et mõnedele inimestele näivad lapse tunded veidi naiivsed ja naljakadki, kuid tegelikult võivad laste emotsioonid tunduvalt ületada täiskasvanute omasid. Seetõttu tuleb lapsega vesteldes olla sama taktitundeline kui täiskasvanuga rääkides. Pilge ning vanemate mõistmatus võivad lapses tekitada tõelise hingelise trauma. Ning alaväärsuse tunnetamine võib viia lausa stressini. Hirm näida teiste inimeste silmis naeruväärne võib hävitada väikeses inimeses soovi armastada.

Üksnes tähelepanelikkus, vestlus nagu võrdne võrdsega ja delikaatsed nõuanded aitavad lapsel toime tulla esimeste raskustega vastassugupoolega suhtlemisel.

Käbi ei kuku kännust kaugele...

Eelkoolieas ja algklassides (5-9 aastat) on just perekonnal kõige suurem mõju lapse arengule. Lapsed püüavad jäljendada oma vanemaid kõiges, sealhulgas ka suhetes.

Kui mees suhtub oma naisesse austusega, siis käitub ka tema poeg tütarlastega selliselt. Kui naine lubab endale karjuda mehe peale, siis on tõenäoline, et tema tütar ei hakka poistega viisakamalt suhtlema. Ei tohi unustada, et laste esimestest elupäevadest alates kasvatame me tulevasi isasid või emasid. Just koduste käitumine on orientiiriks lapsele tema tunnete maailmas. Lapsed alles õpivad armastama ja teise inimese armastust vastu võtma. Seega tuleb neile õpetada suhete loomist vastassugupoolega. Ei tasu lapsele öelda: „Sul tuleb neid plikasid veel ja veel...“ Sellised sõnad õpetavad kergemeelset suhtumist armastusse ning programmeerivad teda suheteks arvukate partneritega. Õpeta last austama teiste inimeste tundeid. Ja kui armastuse objekt ei vasta armastusele, siis tähendab, tal on selleks omad põhjused.
Tee lapsele selgeks, et armumine on täiesti normaalne tunne, mida ei ole vaja karta ega vältida.

Maailmas on palju imeilusaid muinasjutte armastusest. Lugege neid koos ja arutlege nende üle.

Allikas: Moi Rebjonok, 2'2010