Kas siis lapsed on vaid rikastele?
Lugesin eilset Eesti Ekspressi lugu "Kallid katseklaasilapsed", kus naised on viljatusravile kulutanud tuhandeid eurosid. Lugesin neid summasid ja neid edu- ja nurjumislugusid ning mõtlesin: "Ma annaks miljoni, kui mul nii palju oleks... Aga pole seda tuhandetki." Elame mehega väga nigelalt, mina töötan kassapidajana, mees on kuller ja mõnikord teeb siseviimistlust, kui tutvuste kaudu tööd leiab. Elame väikeses kahetoalises korteris, kuid vähemalt on see oma...
Palk kulub kommunaalidele, toidule, mehe ravimitele ja ühistranspordi kuukaartidele. Kätte jääb veel natuke, millest poole paneme “mustemateks päevadeks” kõrvale ja teine pool läheb igapäevakulutustele nagu hambaarst, vajalikud riided, teatripiletid, sünnipäevakingid, bussipiletid, et maale mehe emale appi sõita… Igas materiaalses mõttes oleme me vaesed, kuid vaeseks ma meid ei nimetaks. Meil on omad rikkused. Oleme teineteisele olemas, meie armastus on rikkus. Saame maalt oma kartuleid, porgandeid, kurke, maasikaid, ube, herneid, sõstraid, sibulat, kõrvitsaid… See on lausa meeletu rikkus, mis aitab meid tohutult! Tööd on ka palju, kuid see tasub end ära, kui saab ise oma toitu kasvatada. Elame säästlikult ja “roheliselt” ja ka see on rikkus, sest meil on vabadust ja hingamisruumi, ei mingit liigset kola. Aga ma ei kirjuta selleks, et rääkida oma hernestest ja peenardest… Me võime olla seesmiselt rikkad, kuid meil ei ole last ja see on mulle valu teinud juba üle viie aasta.
Kui olime “noored ja rumalad” ega mõelnud oma majanduslikule seisundile, püüdsime last saada. Ma ei jäänud kaks aastat rasedaks ja otsustasime natukeseks aja maha võtta. Ehk annab keegi meile märku, et me pole veel valmis? Et laps ei taha sündida koju, kus tal poleks isegi oma tuba ja kõiki ilusaid asju, mida ta endale tahta võib? Pärast aastast pausi proovisime taas ja ikka ei õnnestunud. Läksin oma arsti juurde. Minu tervis on korras, mehe tervis samuti, aga arst saatis meid edasistele uuringutele. Maksime päris suure summa ja saime lihtsalt öelduna teada, et minu organism on “ebasõbralik keskkond” ja ühe võimalusena võiks proovida viljatusravi. Paraku ei saanud me seda endale lubada. Ei saa siiani, sest Haigekassa ei kataks kõiki kulusid ja ülejäänud osa peaksime mujalt võtma.
Ma ei taha rohkem arutleda viljatuse ja selle kalli hinna üle. Ma tahan lihtsalt teada — kas siis lapsed on vaid rikastele? Kui rikas inimene vajab ravi, saab ta seda endale lubada. Vaene võib lasteta jäädagi… Olen ka lapsendamist kaalunud, kuid kes lubaks lapsendada abielupaaril, kes juba kahekesi olles sente loeb?
