Kõik, mis võib viltu minna ehk titega kraavis
Mõni tund hiljem otsustasin ise kohale sõita (elame linnast ligi 30 km kaugemal), sest muul moel ju vastuvõtuga ühendust ei saanudki. Tagasiteel olin üliõnnelik: ajad sain ja isegi samale päevale. Kuid see oli alles algus...
Arstile mineku päevaks sai sama nädala teisipäev. Vahetult enne minekut avastasin, et umbes pool tundi varem akna taga müdistanud traktor on lükanud lumevallid täpselt vastu meie aeda. No uskumatu! Hang oli mulle rinnuni ja ma pole sugugi lühike inimene. Haarasin siis labida ja kukkusin kühveldama, ise krigistasin vihast hambaid: miks peavad kõik sellised asjad alati viimasel minutil juhtuma.
Higimull otsa ees, pakkisin lõpuks ka lapse riidesse, et õigeks ajaks arstile jõuda. Vastuvõtul läks kenasti, kuid kabinetist lahkudes hakkas tüdruk jorisema ja see jätkus magamaminekuni. Põhjust ei suutnudki leida.
Kolmapäeval otsustasin kodus püsida ning lihtsalt lapsega aega veeta. Kõik oligi hästi kuni lõunani, mil laps jälle virilaks muutus. Ei tea, kas asi oli minu enda natuke närvilisemas olekus või milleski muus.
Neljapäeval pidime taas arstile minema. Nüüd olin ma juba valmis selleks, et midagi nagunii juhtub. Ja juhtuski! Olin eelmisel päeval auto parkinud tee äärde, kraavi pervele. Ma ei tea, kuidas, aga äkki leidsin end kraavist. Muidugi koos lapse ja turvahälliga. Õnneks oli õnnelik õnnetus, kogu juhtunu peale laps lihtsalt naeratas armsalt.
Nädalavahetusel otsustasin aja maha võtta. Igaks juhuks, et rohkem äpardusi ei juhtuks. Tagantjärele sellele nädalale mõeldes tuleb isegi muie suule. Ma olen lihtsalt ema, kellel on paremaid ja halvemaid aegu. Siiski loodan, et selleks korraks on Murphy koos oma seadustega meie majast lahkunud. Ise arvan, et nii palju minu jaoks häirivaid asju juhtus sellepärast, et olen väsinud.
Kodune emme on tore olla, aga vahel jookseb kõik kokku, 24 tundi lapse ja kodu eest hoolitseda võib mõnikord päris stressi tekitav olla. Õnneks tuleb kallis mees mulle kohe appi, kui mul seda vaja on. Nii sain nädalavahetusel kohe korralikult puhata, sest mees kraamis tube, tegi süüa ja hoidis last.
Meie tüdruk läheb iga päevaga asjalikumas. Nüüd naerab ta juba kõva häälega ning teeb inimestel vahet. Enam ei ole nii, et igaüks võib tulla „pluti-pluti" tegema ja sülle võtta. See on armas ja tekitab mulle heaolutunde, sest ma tunnetan - olen talle vajalik.
Räägitakse, et esimesed kolm elukuud on kõige raskemad ja siis läheb kergemaks. Ootan põnevusega, mis edaspidi juhtuma hakkab... ja kas tõesti saab lapse kasvatamine kergemaks minna? Ma ise vist nii optimist ei ole, sest varsti peaks majja saabuma hambakasvamisvalu ja roomama hakkamine pole ka enam mägede taga. Samas ta isegi ei keera veel kuskile poole ja kui talle mänguasju näitan... Sellistel hetkedel tundub mulle, et ta justkui polegi huvitatud kuidagi liikumisest. Igal juhul on keerama harjutamine ning käte töö paremaks muutmine praegu meie peamine ülesanne, seetõttu käime ka massaažis, et lihaspingeid leevendada.
Kirjutamiseni!
