Loomulikult, nagu alati jagunevad arvamused kaheks. Lasterikkad vanemad tõttavad kohe õigustama, kui vajalik ja oluline on lapsel kõike nendega koos teha. Laste olemasolu ei takista oma endist eluviisi edasi elamast ja nii tilpnevad järeltulijad igal pool sabas. Nii suvatsetakse ka koos nendega reisida. Lapsed väidetavalt õpivad, kuidas uutes oludes käituda, avardavad oma silmaringi ja laiendavad maailmavaadet. Väga armas. Aga teised? Teised, kes samal ajal peavad nende laste „silmaringi avardamisega“ kaasnevaid vaevusi taluma? Õhurõhu tõttu kaasneva kõrvavalu kisa kuulama? Istmete peal kõõlumist kannatama? Lõputuna näivas WC järjekorras ootama?

Enamikel lastetutel reisijatel on laste mitteomamine oma vaba valik. Ometi pead sa siiski selle maailmaga kursis olema, nimelt kooli- ja vaheaegade paiknemisega kalendris. Muidu võid end lõunamaareisile minnes avastada puupüsti täis lennukis ühes hunniku marakrattide ja kasvatamatute jõmpsikatega. Veab, kui tegu on kõigest rikutud lennuga, paar tundi elab kuidagi üle. Kui aga samast seltskonnast mõne perega hotelli jagada tuleb, basseini ääres kiljuvaid ja vett pritsivaid pätakaid taluda ning hommikusöögilauas nende vingumist kuulata, siis on puhkus rikutud. Tagasilend samamoodi. Parimal juhul ei juhtu need tobedad lapsed sinu ees või selja taga istuma. Jääb vähemalt istme togimine või seljas elamine ära.