Lastevanemate Liit: vabakasvatust viljelevatele vanematele tuleb au anda
Teadlik kasvatus võimaldab anda inimlapsele ja seega uuele põlvkonnale vajaliku ettevalmistuse edasiseks eluks. Loomulikult olenes ja oleneb ka tänapäeval kasvatus ühiskonna tasandist ja ühiskondlikest väärtusnormidest. Kuna meie asume tänapäeval modernistliku ja postmodernistliku ühiskonna murde ajastul siis on meil tekkinud suur segadus vabakasvatuse ja kasvatamatuse teemal. Kasvatusmeetodid on aja jooksul arenenud ja lapsevanem leiab end kasvatusmeetodite paljususe radadelt ja milline meetod oma lapse kasvatamiseks valitakse, sõltub paljuski tema enda kogemustest ja eelnevast kasvatusest.
Heidame pilgu ajaloolisele kasvatusele, et mõista tänast olukorda
Looduskasvatus, mis on kasvatus muinasühiskonnas: müütilise-, rituaalne kasvatus, mille tunnusteks olid näiteks nimevägi, sõnavägi, muusika mõju jne, millesse usutakse tänapäevalgi. Tänapäeva lapsevanem pöördub üha enam tagasi loodusakasvatuse põhimõtete juurde.
Sumeri ja Egiptuse ühiskondades oli tähtsal kohal religioon ja tekkisid mõisted õpilane ja õpetaja, kiri ja kirjutaja.
Juudi ühiskondkasvatuse mõju on seaduse inimese kujunemine. Tekkis seaduse jumal, mida tänapäeval tuntakse kui Vana Testamendi rahvast, mis põhineb heebrealastevaimsus ainsal ja igavesel põhimõttel — elav jumalus. Kõik igapäevased normid põhinevad seadusandlusel, ideoloogial, kasvatus ja haridus olid otsaselt mõjutatud Jahve korraldustest, mida tänapäeval võib võrrelda põhiseadusega.
Vana-Kreekast pärineb aga mõiste “kangelase kasvatus”. Hakati rääkima keskkonnast kui kasvatuse mõjutajast, oluliseks hakati pidama lapsepõlve mõjutusi kasvatamisel. Tänapäeval on ehk sellest ajastust tuntuim Saparta kasvatus. See on teatavasti sõdade ja vallutuste ajajärk, mis oluliselt mõjutas ka laste kasvatamist.
Roomast pärineb kasvatusfilosoofia, mis rajaneb inimese kui kodaniku kasvatusel. Tähtsaks muutus isa roll lapse kasvatamisel, mis erineb aga oluliselt tänapäevasest isa rollist perekonnast. Nimelt isa otsustas, kas laps üles kasvatada, müüa või lihtsalt tappa. Alles A. Severuse valitsemise ajal kuulutati lapse tapmine kuriteoks. Perekond oli isa au ja uhkus ning isa karistas lapsi oma surmani.
Kõik kultuurid on omavahelises seoses ja tihti ei osata kindlaid piire tõmmata erinevatel ajastusel ega isegi riigipiiridel. Kuid see on kõigest väike ülevaade inimese kasvatuse arengust ja ajaloost.
Suurt segadust on tekitanud tänapäevasemad kasvatusmeetodid, milleks on vabakasvatus, mida aetakse lõputult ja andestamatult segamini kasvatamatusega. Need sõnad on väliselt sarnased kuid oma sisult kaks täiesti erinevat asja.
Lapsevanem peab olema täpselt selline inimene, nagu ta tahab, et kasvaks tema lapsest
Loen tihti ajakirjandusest ja kohtun lastevanemate ja õpetajatega, kes ei tea ega saa aru, et vabakasvatus on täiesti aksepteeritav ja lapsevanemale-õpetajatele keeruline kasvatuse vorm, mille käigus kasvab loov, iseseisvalt mõtlev ja enda tegevuse eest vastutav isiksus. Vabakasvatuses on kindlad piirid ja normid, mis saavutatakse koos lapsega ja millest peavad kõik osapooled kinni. Vabakasvatus on lastevanemate ja laste koos kasvamine kokkulepete pinnal, kus ei kasutata võimu ega manipulatsiooni. Seega on vabakasvatus lapsevanemale suur väljakutse, sest lapsega jagatakse oma elutee kogemusi ja väärtusi. Seega lapsevanem, kes viljeleb vabakasvatust on täpselt selline nagu ta soovib, et tema laps kasvaks. Kui vabakasvatust pooldav lapsevanem soovib, et tema laps ei valetaks, siis ei tee ta ka ise seda MITTE KUNAGI, kui lapsevanem soovib, et tema laps ei tarvitaks alkoholi või tosskas ohjeldamatult sigarit, siis ta ei kasuta ka ise nimetatud tooteid!
Seega, vabakasvatus kui meetod annab otsustus- ja vastutusõiguse lapsele, kuid ei anna vabadust teda kasvatavale täiskasvanule. Kehtib võrdne väärikuse printsiip. Lapsevanema ja õpetaja ülesandeks on mõtelda lapsega kaasa ja mis veel olulisem: olla lapsest sammukese jagu ees ehk aimata lapse samme ette, mis on oluline ohtude vältimiseks ja õpetamiseks ehk arenguks. Lapsele tuleb pakkuda uusi võimalusi kogemusteks, näitamaks talle, et eksimine on inimlik ja parim õppimise tee.
Vabakasvatusele tuleb au anda!
Vabakasvatus tähendab vabaduse andmist piiratud kujul ja piirideks on eetilised, kõlbelised, kultuurilised normid. Vabaksvatuse saanud lapsed õpivad väga varakult ise otsustama kuid ka vastutama, mille puudumist tänapäeval ju inimestele kõige rohkem ette heidetakse.
Kasvatamatus on aga kõike seda, mida lapsevanem oma järglaste kasvamisel kodanikuks ei tee või lihtsalt jätab olulised sammud tegemata. Vabakasvatust viljelevatele vanematele tuleb tunnustust avaldada, kuna just selline kasvatusmeetod nõuab vanemalt kõige rohkem enesedistsipliini, enesereflektsiooni ja teadlikkust seega ei sobi antud meetod kõigile. Nii võib juhtuda, et lapsevanem, kes parimas usus kasvatab last vabakasvatuse meetodil leiab end ühel päeval olukorrast, kus peab tõdema, et tegu on hoopis kasvatamatusega. Siis tuleb teha ”vikade parantus” mis on tihti kasutu tarkus.
Kõik on õpitav, nii ka vabakasvatuse meetod. Kerge see ei ole, kuid ületamatult keeruline ka mitte. Julgen seda kinnitada, kuna mina olen oma lapsed kasvatanud just vabakasvatuse meetodi põhiselt.
