Kuna mul endal lapsi ei ole, siis igasugused lastega seotud fotokonkursid ja kõige armsamate, nunnumate, ilusamate, andekamate jne tittede valimised on mind seniajani suhteliselt külmaks, et mitte öelda täiesti ükskõikseks jätnud. Ma ei ole isegi viitsinud sel teemal siiani üheski seltskonnas kaasa mõelda. Kuid nüüd, kui ma olin pooleldi sunnitud (sõbranna helistas kaks tundi hiljem ja uuris, kas ma ikka käisin hääletamas ja mitu korda täpselt ma oma hääle andsin) neid pilte vaatama ja lugema kommentaare, mida vanemad oma maimukeste kohta iseloomustuseks juurde on kirjutanud, vajus mul suu täiesti lahti. Kas Eesti emad on tõepoolest muutumas ameerikalikeks mammideks, kes iseenda vajakajäämisi välimuses, intelligentsis ja jumal-teab-veel milles püüavad laste abil kompenseerida?

Beebikonkursist vaid üks samm “Toddlers and Tiaras” tüüpi lollusteni

Kes nüüd aru ei saa, millele ma oma võrdluses viitan, siis vaadake võimalusel kurikuulsat ameeriklaste telesaadet „Toddlers and Tiaras”, kus väikelapsed (nende hulgas ka päris imikud) iludusvõistlustel teineteisega mõõtu võtavad. Seda saadet on lõputult kritiseeritud just seetõttu, et lastel endil on üsna vähe sõnaõigust otsustamaks, kas nad tahavad neil lavalaudadel, kunstripsmed silmas ja pudel lakki peas, eputades ringi kõndida või mitte. Kusjuures, nagu selles saates sageli näha võib, siis lapsed sageli suisa keelduvad vanemate tobedaid tantsukavasid laval esitamast. Selles saates pole mingil juhul tegemist endiste misside ja modellide lastega. Vastupidi — emad, kes oma tütarde-poegade etteasteid saalist pideva aplausi ja rõõmuhüüetega toetavad, on ise kõike muud kui ihaldusväärsed kaunitarid.

Ma ei ürita väita, et Eestis on asjad sama hullud ja sellel beebipiltide võistlusel, milles mu sõbranna laps enese teadmata osaleb, oleks mõni laps pildile jäädvustatud ebaloomulikke aksessuaare kandes (jätan siinkohal kõrvale jänesekõrvad, inglitiivad ja loomakostüümid) või solaariumis kunstlikult pruuniks päevitununa. Küll aga kardan ma, et taolised „süütud” fotokonkursid võivad olla vaid alguseks millelegi sarnasele nagu „Toddlers and Tiaras”. Millel mu oletus põhineb? Nagu ma juba mainisin, jäid mulle lisaks piltidele silma ka nö iseloomustused, millega lapsevanemad oma tütreid-poegi häälte püüdmiseks reklaamivad. Kui adekvaatne tundub teile see, kui üks ema ütleb oma aastase poja kohta, et viimase lemmiktegevuseks on poseerimine? Või kui teine ema kirjutab oma kolmeaastase tütre kohta, et viimane on erakordselt multikultuurne isiksus (mida iganes see siis ka tähendama peaks)?

Mida annab beebifoto konkurss emadele?

Ma absoluutselt ei kahtle, et iga ema jaoks on tema laps maailma kõige ilusam, osavam ja tublim tegelane. Kui seda ilu tahetakse muu maailmaga jagada, on selleks olemas sotsiaalmeedia, kuhu saab sõpradele lapsukese pilte imetlemiseks üles laadida. Miks on aga mõnel emal sellest kõigest hoolimata nii suur vajadus riputada oma väikese järeltulija pildid üles konkursile, kus ei selgitata välja kõige tublimat ja ilusamat last vaid hoopis ema, kellel on kõige enam tuttavaid ja sõpru, kes viitsivad tema lapse poolt hääletamas käia? Mida sellise võistluse tulemus sellele emale ja lapsele andma peaks? Kas keegi kunagi nende laste käest ka küsib, kuidas nad sellesse suhtuvad, et ema neist lapseeas pilte (sageli selliseid, kus laps on paljalt) internetti absoluutselt kõigile vaatamiseks üles riputas? Ja kuidas meeldib neile emadele see mõte, et mõni perverssne internetikasutaja need imearmsad beebipildid oma koduarvutisse tõmbab ning nendega omasoodu edasi toimetab…?