Lugeja: mu rasedus oli valediagnoosi tõttu täis hirmu ja depressiooni
Eilses Eesti Ekspressis avaldati lugu "Arst avaldas vea viimasel hetkel. Abort jäi tegemata" kus üks paar oleks valediagnoosi tõttu juba peaaegu abordi teed läinud. Uurisime lugejatelt, kas nemad on kunagi valediagnoosi tõttu oma närvirakke kulutama pidanud. Meile kirjutas üks lugeja, kes elas oma õuduse läbi juba mitukümmend aastat tagasi...
"Minu esimene rasedus kulges sügaval nõuka ajal, 35 aastat tagasi. Olin rõõmus ja rahulik, tol ajal seisnes raseda vaatlemine kuuldetoruga loote südamelöökide kuulamises ja kõhu ümbermõõdu mõõtmises ning raseda
kaalumises.
Arstil tuli käia iga kuu. Oli juba kuues raseduskuu, kui doktor avastas, et võiks teha toksoplasmoosi analüüsi. Seda tehti siis kõigile rasedatele ja imelikul kombel olid enamustel need proovid positiivsed. Nii ka minul. Minu doktor aga otsustas, et mind tuleb panna haglasse ja hakata seda haigust ravima. Sain mitu nädalat kangeid ravimeid, mis mõjusid mulle väga halvasti. Samuti teatas ta mulle otse, et kui laps ikka ellu jääb,siis sünnib ta ilmselt väärarengutega või pimedana. Sain kõigest sellest kohutava depressiooni koos südamerütmihäiretega.
Haiglast koju minnes olin sellises masenduses, et valmistusin ette oma lapse surmaks. Ei muretsenud talle ühtegi asja ning kõigile sugulastele ja tuttavatele ütlesin, et minu laps ei jää
niikuinii elama. Sünnitus oli väga raske, olin nii pinges ja närvis, rebendeid oli kohutavalt palju ja verekaotuse tõttu ei suutnud ma mitu päeva püsti tõusta. Last näidati mulle vaid korraks kohe pärast
sündimist, siis ei toodud teda minu juurde kolm päeva.
Olin suures mures ja pinges ning magamata. Mingeid selgitusi mulle lapse tervisliku seisundi kohta ei antud. Seega minuga sel ajal keegi ei suhelnud. Neljandal päeval toodi laps sööma, oli teine nutnud ennast paiste ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt vaadata tema pundunud nägu. Õde küll
mainis, et ta oli väga karjunud ja nad olid talle süüa andnud. Edaspidi ma siiski sain teda imetada ja kõik tundus korras olevat. Kümne päeva pärast saime koju ja edaspidi ei märganud ma tema juures mingeid puudeid, peale selle, et ta oli liiga tundliku loomuga. Selle panin aga asjatu mürgise ravi ning minu depressiooni arvele.
Edasises elus, palju aastaid hiljem teise rasedusega uurisin täpsemalt selle toksoplasmoosi
kohta ning sain teada, et kui seda haigust kunagi ollakse põdenud, siis antikehad jäävad alatiseks organismi ning on alati vereproovis nähtavad. Ju siis tol ajal seda ei teatud, ning kui paljud rasedad said seetõttu asjatut ravi ning kui paljusid hirmutati väärarengutega, seda ma ei tea. Kuid minule mõjusid need kuud muret ja hirmu väga laastavalt."
