Mina ei saanudki emaks... Lastetute naiste põlastajad, kas te teate, kui palju teie hoiak võib haiget teha?

 (185)
Mina ei saanudki emaks... Lastetute naiste põlastajad, kas te teate, kui palju teie hoiak võib haiget teha?
Pilt on illustreerivFreeImages/Johanna Ljungblom

Naistekale oli nõus oma loo rääkima naine, kes proovis rasestuda aastaid ja aastaid, kuni pidi lõpuks loobuma mõttest kunagi emaks saada. Nüüd aga peab ta taluma inimeste suhtumist temasse kui mitte päris täisväärtuslikusse naisesse.

Olen naine, kes on terve oma elu väga soovinud lapsi saada, kuid seda ei juhtunud kunagi. Sain sel talvel 45-aastaseks ja otsustasin, et enam ei ürita. Ju siis mulle polnud lapsi määratud… Aga jutustan oma loo algusest peale.

Abiellusin esimest korda üsna noorukesena, 19-aastasena. Esimesed paar abieluaastat, kui veel kutsekoolis käisin, kasutasime rasestumisvastaseid vahendeid. Kui hakkasin tööl käima, otsustasime, et enam lapse saamisele kätte ette ei pane, kuna olime mõlemad lapse saamiseks valmis.

Esimesed pool aastat me veel ei muretsenud. Ega nii ruttu ei pruugigi ju õnnestuda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ootama, et päevad ei tuleks ja kui need ikkagi algasid, oli mul raske nuttu tagasi hoida. Varsti läksin arsti juurde kontrolli ja mul diagnoositi endometrioos. öeldi ka kohe, et mu rasestumine on raskendatud, aga kui ravi peale saan, siis sugugi mitte võimatu.

Hakkasin rohtusid võtma ja lootsin, et varsti jään ka rasedaks. Kuid kui möödus juba poolteist aastat sellest, kui hakkasime üritama ja mingit tulemust polnud, siis muutusin veel murelikumaks — kuna arst ütles, et minu haigus on kontrolli all ja ei tohiks rasestumist takistada, panime mehe jaoks arstiaja kinni. Ta käis mitmetel uuringutel, aga temal ei leitud mingit haigust. Arstide järeldus oli, et ju pole lihtsalt õnnestunud, proovigu me pool aastat veel ja siis vaatame edasi.

Seotud lood:

Pole vist vaja öeldagi, et selle poole aasta jooksul ei juhtunud midagi. Või mis ma räägin, nii palju juhtus küll, et meie ebaõnn rasestumisel pani meid mehega nii suure pinge alla, et meil tekkis järjest rohkem tülisid ja suhe läks vaikselt allamäge. Me elasime ainult mu päevadest päevadeni ja olime väga kurvad, kui jälle selgus, et mida pole, on rasedus.

Kui uuesti arsti juurde läksin, tegime otsuse, et panna meid kunstliku viljastamise järjekorda. Ma ei taha sellest isegi pikalt rääkida, sest sellele on raske mõeldagi, aga järgnesid viis aastat, kus me proovisime, lootsime ja taas pettusime. Kaks korda ma ei tea mitmest katsest viljastamine õnnestus, kaks korda rasedus ka peetus… Lõpuks olime mehega nii frustreeritud, et lõppes lõpuks ka meie abielu.

Olin ühtäkki 29-aastane vallaline lastetu naine. Mul ei olnud ei tahtmist ega energiat uut suhet otsda, käisin tööl ja õhtul masendusin kodus. See kestis paar aastat, kuni ootamatult hakkas üks töökaaslane mulle suurt tähelepanu pöörama ja hoolimata minu pikast tõrkumisest armusin lõpuks ka ise ja meist sai paar. Aasta hiljem abiellusime. Mees tahtis lapsi saada, aga rääkisin talle, et minu puhul on see raskendatud, vähemalt eelmise abikaasaga ei õnnestunud. Mees ütles, et mis seal ikka, kui ei õnnestu, siis ei õnnestu ja lõpuks võib ju ka adopteerida, aga proovida võib ju ikka. Eks me siis proovisime, aga ei midagi. Proovisime ka temaga kunstlikku viljastamist, aga sellel ei olnud mitte mingeid tulemusi. Aastad läksid, vahepeal proovisime loomulikul teel, vahepeal jälle kunstlikult, aga ausalt öeldes minul oli lootus kadunud. Arutasime ka adopteerimise võimalust, aga millegipärast jäi see ikkagi ainult jutuks, me ei hakanud asja isegi lähemalt uurima. Kuigi mees oli suhte alguses öelnud, et võib ju adopteerida, tundus mulle, et tegelikult on see idee talle ikkagi vastuvõetamatu.

Kui ma paneksin kirja kogu meie rasestumise üritamise ja kunstliku viljastamise katsete saaga, peaksin vist terve raamatu kirjutama. Aga mis siin ikka nii pikalt heietada, kui ei õnnestunud, siis ei õnnestunud. Aga alles nüüd, 45-aastasena, tunnen, et olen oma saatusega leppinud. Õnneks on mees mu kõrval vastu pidanud ja hoolimata kõikidest ebaõnnestumistest armastab mind ja me oleme nii õnnelikud, kui sellises olukorras olla saab. Mis teha, ju siis meile polnud lapsi määratud.

Kui ma ise olengi leppinud, siis on üks asi, mis teeb mind ikka veel meeletult kurvaks. Kohtan väga palju suhtumist, et mul oleks nagu naisena midagi puudu, et mul lapsi ei ole. Et ma nagu polekski täisväärtuslik naine. Olen loomu poolest üsna kinnine inimene ega pole oma tuttavatele ja kolleegidele rääkinud meie pingutustest laps saada. Seltskonnas ei näita ma oma kurba meelt ja masendust ka välja. Nii on paljud ilmselt arvamusel, et meie lastetus on meie enda valik. Otse muidugi keegi midagi ütlema ei tule, aga tihti, kui teised räägivad oma lastest, tunnen, kuidas mind kuidagi seltskonnast välja arvatakse, sest mul ju pole lapsi. Ma ei leia ka, et inimesele peaks ette heitma, kui ta vabal valikul on otsustanud mitte lapsi saada, aga kuna minu puhul on see kõike muud kui vaba valik, on asi veel hullem, kannatan väga sellise suhtumise pärast endasse.

Inimesed, ärge palun kunagi kommenteerige lastetute inimeste elu a la mis teil viga, teete mis tahate, pole toatäit lapsi, kellega kogu aeg tegelema peab. Reisite palju tahate ja elate iseendale, nii mõnus ju! Ja seda öeldes endal ikka pilgus selline üleolevus, et nad on ikka paremad ja ühiskonnale väärtuslikumad inimesed kui meie. Isegi kui keegi teile ütleb, et ta on lastetu omal soovil, siis see ei pruugi alati tõsi olla — paljud lihtsalt ei taha nii intiimseid asju jagada ja ei taha haletsust…