Mis on saanud veebibeebist?
Nüüd on juba aasta otsa täielik vaikus — Keiu on resoluutselt lükanud tagasi enamiku Eesti telekanalite jutusaadete ettepanekud saatesse tulla ja ka kõik muud intervjuu-katsed. Tal polnud seda enam vaja, ja aega kah polnud.
Põhjus on põhjapanev: Keiu on nüüdseks juba kahe imearmsa poisslapse ema. Veebibeebi Keron sai just kaheaastaseks ja Trevon on juba üheksakuune. Poiste vanusevahe on aasta ja mõned kuud.
Peale laste ja mehe nõuab pidevat hoolt veel suur majapidamine Harjumaal metsa sees ja suur bernhardiin. Ja aeg-ajalt, üle kahe kuu on tööl kiiremad ajad — Keiu teeb koos sõbrannaga suure rahvusvahelise firma heaks kodumasinate kasutuse uuringuid.
Juba siis, kui Keiu osales veebibeebi projektis, seletas ta ise ja kinnitasid nii abikaasa Janek kui ka õde ja sõbrannad, et ta lihtsalt ongi väga aktiivne inimene, kes ei malda käed rüpes istuda.
Lühikese vahega kaks last saanud Keiu on sama meelt ka praegu. “Ma ei saa aru neist emadest, kellel on üks pisike laps ja nad halisevad, et ei jõua päevas midagi ära tehtud. Mõni on kohe sündinud s…häda!” pahvatab ta.
Kes teeb, see jõuab, on Keiu kindel ja peab enda hakkamasaamise saladuseks kindlat päevaplaani. Kuna ta töötab kodus, on tal enda jaoks ka kindlad tööajad paika pandud. Selle aja sees ei räägi ta telefoniga, ei korista ega lase muul moel tähelepanul hajuda.
Süüa ja kodutöid teeb Keiu koos lastega, ka aias rohimist ja muruniitmist — kuis maakodus teisiti saakski! Ja loomulikult aitavad kõige suuremas hädas vanaemad, kes õnneks ei ela Eestimaa teises otsas, vaid siinsamas kodukülas ja Tallinnas.
Ei kahetse midagi
Kaks aastat tagasi Delfis oma raseda-päevikut pidanud ja sünnitust otseülekandena näidanud Keiu pälvis toona lugejatelt ja meediast nii poolehoidu kui ka hukkamõistu.
Teda peeti kuulsusejanuseks, kes toob oma elu intiimseimadki seigad avalikkuse ette; mõtlematuks emaks, kes lapse kogu ülejäänud elu selle veebiülekandega justkui ära rikub; ahneks, kes raha nimel igasugusteks ekstreemsusteks valmis. Veebibeebi hüüdnimi ja kaaslaste norimine eluks ajaks kindlustatud, deklareeris Õhtuleht lastekaitsepäeva numbris.
Aga Keiu ei kahetse ka praegu, kaks aastat hiljem mitte midagi. Toona võlus teda idee uudsus ja võimalus lahedas asjas kaasa lüüa. Tõsi, teist last ta samasuguse meediakära saatel sünnitada ei tahtnud: “Milleks? Ma olen seda üks kord juba teinud.”
Raha Keiu selle aktsiooni eest ei saanud, sai ainult palju väga kvaliteetseid lasteasju ja erahaigla teeninduse. Ja vastupidi tabloidajakirjanduse murele lapse edaspidi rikutud elust kinnitab Keiu, et teda pole hiljem kordagi ära tuntud ja keegi pole tema ega ta lapse peale näpuga näidanud. Paari kuu pärast on rahval meelest läinud, ei muretse Keiu ka praeguse intervjuu pärast.
Sünnitus kesk moosikeetmist
“Kui esimene sünnitus oli hea, siis teine oli lausa mõnus,” meenutab Keiu. Veebis jälgitud sünnitus kulges vastu ootusi väga kiiresti — haiglasse jõudmisest kuni hetkeni, mil poiss käes, kulus kaks ja veerand tundi.
Teine sünnitus oleks keset augustikuist moosikeetmist äärepealt äkksünnituseks kujunenud, õnneks jõudis naine enne siiski haiglani, ja ennäe imet, ämmaemand oli jälle seesama Ingrid Liin, kes esimesegi lapse ilmale aitas. Ämmaemand ei jõudnud ära imestada, et Keiu nii ruttu samas majas tagasi on.
Keiu kinnitab, et kui Keron oli beebina hea laps — sõi hästi ja magas ka –, siis Trevon on lausa väga hea laps. Magamata öid mäletab ta ainult möödunud talvest, kui lapsed vahepeal haiged olid, muidu ei saavat küll uneaja üle kurta. Armukadedust ei oska Keron väikevenna suhtes veel tunda — silitab aina pead ja aitab lutti suhu panna, kiidab ema.
Vanemat poissi peab Keiu isa moodi flegmaatikuks, noorem aga areneb justkui kiiremini ja “kärtsumalt”, emasse seega. “Kui Keroniga ootasin kogu aeg, millal ta ometi suuremaks saab, siis Trevoniga mõtlen pigem, et oh, ole veel väike, ära kasva nii ruttu,” räägib Keiu kõigile rohkem kui ühe lapse emadele tuttavat juttu.
Keronil hakkavad varsti juba lühemad laused välja tulema. Seni on kõige tähtsam sõna “traktor” — seda oskab ta öelda ja mürina järgi isegi pildistamise ajal silmadega otsima hakata. Maapoiss ju. Sünnipäevakingiks sai ta, muide, mängu-muruniiduki.
Kuni viimase ajani käis Keron mõnel päeval nädalas ka lasteaias omavanustega mängimas. “Muidu kasvataks nagu metsas Mowglit,” põhjendab Keiu, miks peaks kodus oleva emme juurest laps lasteaias käima.
Aga aeg endale?
See pole kurtmine, Keiu lihtsalt nendib, et 24 tundi ööpäevas on häbematult vähe ja kell on tema vaenlane. Kui lapsed õhtul magama pandud, on ju veel vaja aias midagi teha, vahel ka tööasju arvuti taga toksida — ja ühel hetkel märkadki, et väljas on juba pime. See ongi tema sünnitusjärgne trenn ja hea vormi saladus. “Ma pole juba kuu aega telekatki vaadanud,” kõlab ta hääles pisuke uhkusenoot.
Mõnusalt tõmmu jume saab Keiu peale tavaliselt ka kas või päevavarju all päikese käes seistes — mõni lihtsalt läheb ühest korrast päikesele näitamisest pruuniks. “Tibitsemas pole mul aega käia,” teatab Keiu lõbusalt pead raputades. “Pere ikka kõigepealt, siis sätime tööasjad ja kõik muu.”
