Mu beebi pole päris
Sarnasus on lausa häiriv, võltsbeebi kaalub sama palju kui imik, ja tunne on vapustav. “Esimese võltsbeebi tegin enda lõbuks, sest ma ei leidnud oma tütrele ilusat nukku, kuid mu anne sai minust võitu,” jätkab Jaime tagasihoidlikult. “Sellest saadik aitan kõiki naisi, kes kannatavad lastetuse all.”
10aastane Jardel, 9aastane Olivia ja 6aastane Charlotte tormavad Jaime maastikukulgurisse. Päris lapsed pole rahul. Neil on tagaistmel kitsas. Ema kõrval esiistmel troonib oma mugavas turvahällis nende valeõde.
Kaubanduskeskusesse, tänavale, kõikjale, kuhu Jaime läheb, veab ta Heidi kaasa. Puu- ja juurviljaosakonnas seisatab üks mitme lapse ema: “Kui ilus beebi teil on!” Jaime juubeldab. Ema kummardub vankri kohale: “Ta on nii rahuliku ja asjaliku olekuga.” Ta silitab lapse põske ja karjatab: “Issand, ta on surnud!” Naine astub õudust tundes eemale. Ta vaatab Jaimele küsivalt otsa, silmad hirmust suured.
Viimane rahustab teda ettevaatlikult, näidates, et laps pole päris. “See on ebanormaalne!” üürgab naine. “See on ebanormaalne,” kordab ta uuesti. “Jah, see eksemplar on külm, kuid tippsportlaste soojenduskreemiga saab beebi kehatemperatuuri keskkonna omaga samale tasemele viia,” seletab Jaime. Naist ei paista see veenvat ning ta lahkub pead raputades.
Tagasi kodus, hakkab Jaime uue nuku kallal askeldama. Ta paneb kokku Aasiast tükkidena saabunud tavalise välimusega beebinuku. Naine puhastab nuku pead ja käsi atsetooniga, värvib küüned üle, kleebib ripsmed külge, joonistab silmanurka peenikese kortsu, katab pisikese suu läbipaistva lakiga, torkab ninna augud, laseb suunurka väikse piimanire, kleebib pealaele mohäärkarvu ja topib lõpuks riiete alla 2,5 kg silikooni.
Pärast nelja nädalat tööd läheb beebi pea ahju kuivama ja ongi valmis. Vastsündinu nimi on Joseph. “Selle tellis üks ema oma 18aastase poja sünnipäevaks. Ta tõi mulle imiku foto ja palus mul selle järgi koopia valmistada. See on Inglismaal uus mood: mälestuseks lastakse teha endast beebiea koopia.”
Jaime eelistab ärinaistest kliente, kel on palju raha, kuid pole aega last muretseda: “Nad on liiga hõivatud, kuid nende emainstinkt on tugev. Mina valmistan neile lapse. Nii saavad nad endale seltsilise.”
Sonia on 42aastane ilus blond naine. Sellest hoolimata jättis mees tema ja ta kolmikud tütred maha. Abigail, Emily ja Chloe on praegu 8aastased. Nende isa läks ära, kui nad olid viiesed, ja pärast seda pole temast midagi kuulda olnud. Chloe ei saanud sellest üle. Ta muutus pisut autistlikuks, hüperaktiivseks ja kurvameelseks. Esimest korda nägi ema teda naeratamas, kui nad kaubanduskeskuses Jaimet kohtasid.
“Ta ei suutnud ühe koha peal püsida, see oli väljakannatamatu. Kohtusime Jaime ja tema valebeebiga. Chloe oli nagu hüpnotiseeritud. Ta rahunes järsku maha, võttis nuku sülle ega tahtnud seda enam käest anda. Nägin kõvasti vaeva, et talle see osta, sest see on kõige parem teraapia. Arstid rääkisid mulle Ritalinist (psühhostimulaator, mis aitab üle 6aastaseid tähelepanu defitsiidiga lapsi — toim), rohtudest, mis ajavad hirmu nahka. Ainus olend (sic!), kes mu lapsele hästi mõjub, on see beebi. Chloe räägib temaga, hoolitseb tema eest, naeratab talle. Koos lapsega on ta rahulik. Nad elavad kahekesi omas maailmas,” seletab Sonia, nukker naeratus silmanurgas, kui ta oma tütart vaatab.
Väike Chloe kallistab oma beebit, teeb aeg-ajalt kõvemat häält ja ei kavatsegi oma mullist välja tulla.
Siin lähedal punastest tellistest majas elavad 30aastane Stefanie, 11aastane Georgia ja 2aastane Jack. Ka Stefanie ostis oma tütrele beebi. “Mul ei jäänud muud üle. Ainult nii sai vaigistada Georgia armukadedust, kui ta sai teada, et talle sünnib vend. Ta oli üheksa aastat ainus laps. Seni oli ta saanud kogu mu tähelepanu ning pidi järsku hakkama mind jagama. Ta ei suhtunud mu rasedusse hästi. Mõtlesin talle kinkida ilusa sümboolse nuku, kuid ta ei tahtnud. Ta tahtis ka ema olla. Sattusin Jaime kodulehele ja Jaime valmistas talle Oliver Lucase… See oli ime.”
Jaime tahab meile jutustada Christine’i loo. Paar aastat tagasi arenes tema ainsal tütrel välja selgroovähk ja mõned nädalad hiljem sai tütar teada, et ootab last. Ta lõpetas kemoteraapia ja, imede ime, kandis raseduse lõpuni. Sündis väike poiss Harry.
Lapse ema oli kaks aastat haiglas ja poissi kasvatas vanaema. Pool aastat tagasi sündis uus ime — Christine’i tütar sai haiglast tervena välja. Ta kohtas meest, armus ja otsustas Uus-Meremaal uut elu alustada. Ta viis poja ära. Christine aga jäi Inglismaale ja vajus ilma lapseta masendusse. Ta kuulis Jaimest ja sõitis riigi teisest otsast kohale Harry fotot tooma. Jaime “kopeeris” ta. Nüüd elab Christine ersats-Harryga ja igatsus hakkab tasapisi kaduma.
Jaime näib olevat ärinaine, kes tuleb vastu kõigile hädasolijaile. Ta on loonud sadakond erineva näoga beebit. Praegu müüakse tema loomingut eBays rohkem kui 1000 euro (u 15 600 krooni) eest. Edu on talle natuke pähe hakanud, talle ei meeldi, kui teda nimetatakse ärinaiseks, ise määratleb ta end kunstnikuna. Kui räägime talle, et ta võiks avada võltsbeebide tehase, protesteerib ta: “Kas van Gogh lasi teistel oma teoseid valmistada?” Seni on see tulutoov äri: Jaime pihtis, et tal jätkub tellimusi kaheks aastaks.
