Mudilaste vanemad, miks te allute lapse KÕIKIDELE nõudmistele?
Nördimuse tagamaad selgusid teel kodu poole lapsega vesteldes — nimelt pidavat viimasel ajal lasteaias paljud lapsed oma vanematele ütlema, et nad tuleksid hilja järgi! Veel sain aru, pidavat käima lausa väikestviisi võistlus — kes saab õhtul kõige kauem lasteaias olla!
Võtsin mõneks hetkeks omale mõttepausi jõudmaks selgusele, kuidas ja millist selgitustööd lapsele teha. Ühelt poolt ma mõistsin tema pettumust ja püüdlust ka minule hakata dikteerima, mis ajal oleks tema meelest mõistlik koju minna. Teisest küljest karjus mul peas küsimus — miks üldse lasevad lapsevanemad 4-aastastel otsustada sellise küsimuse üle? Ja kuidas peaksin mina oma lapse saama nii kaugele, et ta edaspidi tuleks õhtul meelsasti ja ilma nördimuseta ära sealt „õhtusest kambast”? Ja samas järgmine päev taluma „kõige viimaste” rõõmulaulu? Oleksin tahtnud pikemat mõttepausi, aga tahavaatepeeglist vaatasid mulle otsa vastust ootavad silmad….
Üritades peas keerlevate küsimuste virrvarris võimalikult rahulikuks jääda, selgitasin ma tütrele, et kell pool kuus lasteaeda järgi tulla ei ole üldse mitte vara. Et rühm on sellel ajal alles lapsi täis, ei tähenda liiga varajast kellaaega. Ja siis oli minu enesekehtestamise koht, kus ma kindlal toonil teatasin, et lapsele järgi tulemise aja otsustan siiski ainult mina, täiskasvanu, seda ei otsusta laps! Loomulikult järgnes siinkohal miks-küsimuste laviin ja lapsepoolsed selgitused, kuid lõppkokkuvõttes sain selle edukalt läbitud ja mulle tundus, et saime lapsega teemaga ühele poole.
Järgmisel hommikul lasteaeda minnes jälgisin riietusruumis toimuvat — nägin mitut erinevat versiooni sellest, kuidas 4-aastased dikteerisid emadele-isadele oma tahtmisi. Täiesti sõnatuks võttis mind olukord, kus laps teatas emale, et kaasavõetud õueriideid tema selga ei pane, kuna need pidid nõmedad olema ja tema tahab hoopis roosat komplekti! Ja selle peale ütles ema, et ärgu kullake muretsegu — ta läheb kohe koju ja toob enne õueminekut roosa komplekti!
Iga laps peab saama teha valikuid — see kasvatab neid iseseisvaks ja vastutavaks oma otsuste eest! Lapsevanem peab aga jälgima, et valikud oleksid lapsele eakohased ja turvalised. 4-aastane laps võib küll otsustada, mida endale selga panna, aga täiskasvanu peab sellisel juhul ise eelnevalt võimalikud komplektid välja valima ja siis lapsele nende vahel valida andma. Mingil juhul ei jookse ema koju riidekomplekti vahetama kui ollakse juba sobivaga lasteaias!
Minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks lapsevanemad alluvad lapse nõudmisele — olla kaua lasteaias! Esiteks, kas see ei löö segamini lapsevanema õhtust ajaplaneerimist? Ja teiseks, iga minut mille laps veedab lasteaias kauem seetõttu, et tema tahab, on ju aeg pere ühise aja arvelt! Kui ma lähen talle kella poole kuue asemel järgi kell pool seitse, on see juba tund aega! See tähendab, et meie ühist aega õhtul ei jääkski — koju, söömine ja magaminek…. Mina ei ole nõus seda aega loovutama, minutitki mitte!
Laps saab oma lasteaiakaaslastega koos olla terve päeva. Ega lasteaed ei ole kool, kus on tunnid, mille ajal ei saa sõbraga mängida ega rääkida. Nemad saavad terve päeva koos toimetada, hommikust õhtuni. Ja see õhtune lisaaega mängimiseks on aeg pere arvelt! Ja kui lapsed saaksid otsustada, siis nemad ju kutsuksid pool rühma õhtul veel külla ka, et edasi mängida — seda vanemad ju ei lubaks?
Kuskil maal on piir, mida lapsevanem ei tohiks ületada ja peaks jääma endale kindlaks. Kui ma annan praegu oma 4-aastasele sõrme otsustamaks lasteaeda järgitulemise aja üle, siis ma olen kindel, et paari aasta pärast on minult võetud ka käsi ja minu arvamust ei kuulaks laps enam ühegi otsuse juures…
