Oh, kooliaeg? Oh, kooliaeg!
Või on on viga hoopis minus. Sest kui nõudmisi või õigemini nõudmiste sõnastust vaatan, tundub mulle täna, et meie poja saab kooli(küpseks) alles vahetult enne armeeteenistust.
Ma ei mäleta, et kooli minek või sinna pääsemine oleks minu jaoks stressi tekitav olnud. Kuid mäletan, et muusikaklassi pääsemine tekitas meil kodus mõne tüli ikka küll. Ema oli tõeliselt närvis, sest ta nii soovis...
Õppisin nädalaid lugemist ja ühte teatud laulu. Mida tuli esitada just nii, ja mitte teisiti. Ning seisma pidi sirgelt, roosaks värvitud ahju ääres, kuid mitte sellele toetudes. Käed pidid ka kõrval olema ja kleidiäär tuli rahule jätta...
Lühidalt: ma sain sisse. Sest mind tunnistati musikaalseks. Aga vastuvõtukomisjonis istunud õpetajaid pani mõnevõrra imestama asjaolu, et äsja Robertino Loreti repertuaarist imekena poplaulu laulnud lapsuke ei osanud ridagi Mutionu pidulaulust. Teate küll: elas metsas mutionu...
Oeh, miks peab see kõik nii keeruline olema?
Emana soovin ma, et mu pisikese lapsepõlv ei lõpeks homme. Emana kardan ma, et olen oma poega valesti või vähemalt mitte piisavalt kasvatanud ja arendanud. Kui ausalt tunnistan, siis ma ei suuda praegu isegi meenutada, MIDA mu poeg täpselt teha oskab ja suudab.
Minu eesmärk ei ole laps eliitkooli saada, minu eesmärk ei ole oma luhtunud või teostamata plaane lapse tulevikku toppida.
Minu sooviks on, et lapsel oleks turvaline koolitee (igas mõttes ja kaua), tore klassijuhataja ning sõbralikud klassikaaslased.
Et ta tahaks õppida, et tema loovus alles jääks ja et tema elurõõm ja uudishimu ei kaoks.
Millises koolis see võimalik on? Ja kuidas sinna õppima saab?
