Oma suust lapse suhu — võeh!

Te olete ka kindlasti näinud, kuidas titel lutt suust maha kukub, ema võtab selle maast üles, teeb oma suust “puhtaks” — ja paneb lapsele suhu tagasi. Mind tabavad sellisel puhul ausalt öelda külmavärinad. Hoian ennast vaevu tagasi, et ema õlgadest raputada ja karjatada: naine, kus on su mõistus!

Olgem ausad, tänapäeval pole selline “puhastamine” enam reegel. Aga kahjuks ei saa ka väita, et see on erand. Kuigi minu meelest õpetatakse juba isegi esimestes klassides, mis on pisikud ja kuidas nemad levivad — ja seda isegi kohe täitsa pikka aega juba. Nii et vaevalt leidub inimest, kes sellest kuulnud ei ole. Ent nähtavasti ollakse kuulnud küll sellest, et pisikuid leidub maas ja lutt saab kukkudes mustaks — aga et nemad tegutsevad ka suus, see tõsiasi näib mõnest justkui täiesti mööda läinud olevat.

Luti oma suust läbilaskmine on ainult üks näide, kuidas emad oma lastele süüdimatult kaariese edasi annavad. Ühest ja samast lusikast söömine, ühest tassist või pudelist joomine on kahjuks ka üsna tavaline. Kuritegelik minu meelest. Sest pangem käsi südamele ja tunnistagem üles, kui palju on meie hulgas neid, kelle hambad on täiesti terved. Et kohe mitte ainsatki parandust ei ole. — Tühine vähemus, eks ole? Kui üldse. Mina näiteks ei tea ühtegi sellist täiskasvanut.

Olin korra lapsega saunas käies püsti hädas ühe vanaeidega, kellel oli kaasas pudel ebamäärast värvi vedelikuga, mille ta väitis olevat kalja — ja mida ta ülevoolava lahkusega pakkus minu lapsele. Muti hambad olid täiesti kohutavas olukorras, mingid ussitanud köndid paistsid ainult. Aga ega ma muidu ka ei oleks lapsel võõrast pudelist juua lubanud. Võtsin kokku kogu oma vene keele oskuse ja hea tahte, et tädi mitte solvata, aga samas tema pakutavast otsustavalt keelduda. Laps ütles ise ka mutile, et kuule, seal pudelis on ju sinu pisikud, aga ega too ei saanud sellest aru. Kuidagi me kahepeale hakkama saime, kuigi vanaeide järjekindlus oli igatahes imekspandav.

Ei mäletagi, kust ma seda lugesin, aga olevat kindlaks tehtud, et enam lapsi saab kaariese just ema või isa käest. Ja see on täiesti loogiline. Kaaries võib ema suust lapse suhu jõuda veel enne kui esimene hammas. Eks see muidugi loeb ka, kuidas muude hügieeniharjumustega lugu on. Kas ikka esimest hambast peale pestakse ja vajaduse korral parandatakse. Ema-isa vastutus ja võimalus lapse hammaste eest hoolitsemisel on määratu suur.

Aga mina näiteks olen ühe muidu täie aruga lapsevanema käest kuulnud, et ah, mis neist piimahammastest parandada, niikuinii tulevad varsti suust ära. Jätsin tema käest tookord küsimata, kuhu see kaaries lapse suust siis kaduma peaks, kui tema seal juba kord on. Mõnikord kohe lihtsalt on nii, et kuuled lolli juttu ja käed langevad jõuetult rippu. Mõni rumalus on nii suur, et ei oska kohe reageerida. Hiljem me sellest siiski rääkisime, ja siis laskis ta oma lapse piimahambad ära parandada.

Muidugi, kui laps läheb lasteaeda, siis tuleb vanemate vastutusele paraku piir ette. Sõimes teevad nad kõikvõimalikke sigadusi: proovivad üksteise lutte, songivad üksteise taldrikus ja vahetavad lusikaid, kindel see. Kasvatajal lihtsalt ei jätku silmi kahekümne põngerja jaoks. Sõimelaste vanematel tuleb endale aru anda, et aasta-paari jooksul on lapse hammaste tervis vanemate kontrolli alt väljas, aga lapse enda kontrolli alla ei ole see veel jõudnud. Aiaealistel on juba natuke rohkem mõistust peas, aga eks “ampsu” küsitakse ja antakse sealgi. Siis sõltub juba lapse kodusest ettevalmistusest — ja paraku suurel määral ka enesekindlusest –, kas ta avantüüriga kaasa läheb või ei.

Aga ikkagi ei tähenda see, et vanemad peaksid ise oma lastele kaariese andma juba titeeas. Eraldi lusikad-taldrikud ja luti pesemine tulise veega (mitte oma suus) peaks igale emale jõukohane olema. Sest tegelikult on hammaste tervisega nii nagu kõige muuga: mitte miski pole viimseni meie kontrolli all, ent sellegipoolest peaksime tegema oma parima. Lolliks ei maksa pisikuhirmuga minna, aga terve mõistus võiks säilida.